Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ruuben Kaalepi poeem Eesti lipu sünnist pälvis riimkroonika konkursil tunnustuse

-
10.05.2024
Ruuben Kaalep

Otepää vallas toimus taas traditsiooniline riimkroonika konkurss, mis seekord kandis ajaloolist tähendust Eesti lipu 140. juubeli valguses. Tähistamaks väärikalt sinimustvalge trikoloori juubeliaastat, kutsus tänavune riimkroonika konkurss üles väljendama ennast läbi luule, et jäädvustada Otepää valla rikkalikku ajalugu.

Konkursi korraldamiseks on andnud innustust Otepäält pärit luuletaja Oskar Kruus, kes oma samanimelise teosega on inspireerinud aastate jooksul kohalikke kirjutajaid. Seekord pühendati konkurss Eesti lipu 140. aastapäevale, kuna Eesti lipu häll Otepää valmistub suurejoonelisteks rahvuslipu sünnipäeva pidustusteks 4. juunil.

Sel aastal otsustati loobuda auhindade jagamisest ning keskenduda pigem kõigi osalejate tunnustamisele. Otepää kultuurimajas toimunud sündmusel tänasid kultuurimaja perenaine Merle Soonberg ning tuntud luuletaja ja muusik Aapo Ilves kõiki osalejaid nende panuse eest. Tunnustust leidnud osalejate seas olid Tartust pärit Vitali Gladkov ning kohalikust elust kirjutanud Koidula Soe ja Keeni Põhikooli õpilased.

Ruuben Kaalepi (EKRE Otepää osakond) poeem “Piimakuu kolmas päev (ehk lehekuu kahekümne teine vana kalendri järgi), 1884” leidis erilist tunnustust kui kõige mahukam konkursile esitatud luuletus. Lisaks tunnustas Aapo Ilves autorit poeemis esineva arhailise keele ja Otepää murde kasutamise eest.

“Hästi teatakse, et esimene Eesti lipp õnnistati Otepää kirikumõisas 4. juunil 1884, kuid vähem mäletatakse, et eelmisel päeval lehvis ta esimest korda Päidlas Kintsli kõrtsi ees ja järgmisel päeval pühitseti ta Pühajärve vetes,” jutustas Ruuben Kaalep. “Nii sai lipp õnnistuse kõigist kolmest eestlaste toonasest pühapaigast: kõrtsist, kirikust ja hiiest. Poeem räägib kõige esimesest.”

Kaalep tunnistas, et poeemi sünnivõrseid kandis ta endas juba mõnda aega. “See sai alguse äratundmisest, et just see spetsiifiline maastik, mille keskel esimene Eesti lipp esimest korda lehvis, on mingil kujul sealtpeale alati lipuga kaasas käinud – ja seeläbi ka eesti rahva kõigi võitude ning kannatustega,” rääkis autor.

Ta lisas, et poeemi peategelane Jaan on küll väljamõeldis, esindades Lõuna-Eestist pärit nekrutite kannatusi Vene-Türgi sõjas (1877–1878), kuid kõik teised tegelased ja paigad on ajalooliselt tõesed.

 

Piimakuu kolmas päev (ehk lehekuu kahekümne teine vana kalendri järgi), 1884

 

Raiga tarest kõrtsini on poolteist versta teed.
Poolteist jalga käivad seda. Allpool Kintsli silda veed
vulisevad Elva jõkke. Siin saab puhkust Raiga Jaan,
toetab kargu käsipuule, läänes mühab Kitse laan.

Rõõmsast päiksest, lehelinnu laulust rõkkab metsaäär,
ent Bulgaaria mägedes on Jaani teine säär.
Seitse aastat teevad halliks mehe, kes kord uisapäi
hingas sisse kodutunde, mis ta saatjaks jäi.

Tuli karjamaalt, näol õnn, ja reheuksel silmas neid,
krabama kes Türgi sõtta tulid nekruteid.
“Imä, ma sul ütli, ma viil tule tarede,”
oskas Jaan vaid öelda läbi ema silmavee.

Aga kui ta kargu najal viimaks naases heitlusist,
oli emast jäänud ainult pedajasse lõigat rist.
Nüüd ta lonkab hommikuti, seljas kerge mõrts,
mööda teed ja üle silla, kus on ristteel kõrts.

Kahurite kõmast on Jaan poolest saati kurt,
kuid ei vaibu kõrvus, mida rääkis õpetaja Hurt:
“Eesti rahvas om üts vana, vaimo kotsild väkev hõim,
kiä es ole viletsamb ku mõni hiiglavõim.”

Noore poisi mällu jäid need sõnad ükskord kirikust
ja neid meenutas ta kaugel teel, kui meel ehk oli must.
Mida tähendab see siiski? Jaanil pea on paks –
istub venelane kukil, siiamaani rõhub saks.

Oleks lahingusse kutsutud ta oma lipu all,
oleks vahest lausa rõõmuga läind, poleks juus nii hall.
Miks peaks nõnda unistama vaene külamees?
Pole mõtet, see vaid segab. Kõrtsituba ootab ees.

Vallasandil kõrtsis aega veeta pole patt,
mõtleb Jaan, ja kuuleb juba eestpoolt saginat.
Vana valge hoone seinad on ju näinud orjaöid,
palju põlvi, nende õnne, pisaraid ja ränki töid.

Mõni rändur on siit leidnud ulu, harva mõni tõld
koguni on ristteel seisnud, sälgu toitnud kaerapõld.
Ja on keset südatalve peatunud siin pulmasaan.
Aga tänast pilti pole Kintslis enne näinud Jaan:

rakkes neli paari ruunasid ja kõlab kui fanfaar
läbi rahvasumma hõissa! Lõunaaegu pillerkaar
juba käib. Ent uhkel vankril pole ühtki parunit:
eht maakeeles toidab, joodab rahvast kõrtsmik Eisenschmidt.

Tähtsad linnahärrad võiksid rõivi poolest olla nad,
kuid kõik noored, sundimata labusad ja lõbusad.
Üks neist suisa viipab lonkurile: tulgu nende man,
kus on kõigil naeru laialt, ringi rändab mõdukann.

Jaani pelgus taandrünkpilve kombel tasa hajubki,
endalegi üllatuseks satub meeste seltsi nii.
Laulu, nalja teab ju soldat samamoodi omast käest,
peagi pajatabki neile suurest Osmanite väest.

Aga ühel hetkel seltskond nagu tasaneks –
siiski pole sõitu tuldud kõrtsijuttudeks.
Ümber vankri seisab ringis mehi vist kaks tosinat,
järsku vaikib pillihääl, vaid kostab sosinat.

Vankri otsast kiikab pikem noormees lõunasse, kus mäed,
kus neid katva metsa taga esmalt kiriktorni näed.
Askeldab ta allpool laudist, tehes lahti kapiust,
sest ei ole enam vaja peita reisi saladust.

Proua Paula, preili Miina ning Emilie õnn ja vaev
terve talve loonud imet, mis kui püha veega kaev
joodaks priiust igatseva rahva janust huult.
Aga just siin Kintslis peab ta esmalt tundma tuult!

Ja näeb Jaangi, kuidas tanumale tõuseb ilmutus:
sumedam kui Päidla järvevetel taeva peegeldus,
sügavam kui tintjas öö teispool kuldtähti säravaid,
ja veel puhtam pruudipõllest kirgas alumine laid!

Siidikangas kevadtuules väreleb, kui kisub tuul,
ent ta, nagu ilmasambal, püsib kindlalt mastipuul.
Ja siis voogab lainetena võimsalt üle külatee,
olles kätte saanud rütmi, mis siit paistab kaugele.

Nüüd on valmis sõiduks kirikmõisa hobuvanker suur,
kuhu mehed hüppavad, et algaks nende uhkeim tuur.
Kõrtsmik võtab mütsi peast ja seisab sirgelt, kämblad vööl,
ilme õnnis, nagu oleks punkt tal pandud elutööl.

Äkki tunneb Raiga Jaan, et tahaks kaasa sõita nendega,
sest ei hämar kõrtsiruum ja mõdu enam peibuta.
“Uutke,” hõikab ta, “mu tare puulteist verstä saisa siist,
kas ti saass vast tsipakene sõitä üten sandist miist?”

Rõõmsal meelel kinnitavad kõik, et nõu on tark,
milleks ilmaaegu mööda kive kulub kark.
Ning Jaan tõuseb õhku – kaks noormeest ta kaenla alt
laudisele istma hiivavad. Sõit algab toredalt!

Rakkes hobud kergel sörgil kõrtsi eest siis kurakätt
vankri veavad minekule, ja veel kaigub tervistjätt
kõrtsmikule. Kapjade alt kruusateele kerkib tolm,
aga Jaani pilk on seal, kus lõkendavad värvi kolm.

Ta näeb teed, mis algas äsja, ja mis kaugustesse viib,
näib, et kaugemalegi, kui kirikmõisa uksetiib.
Nagu paduvihma järel taeva valupisara
võtab enda sisse kangas, pehmelt kattes isamaa.

Ja kui tõuseb tuulehoog, siis laineid, mustreid, varje silm
siidil jooksmas seletab, ning meenub käidud, nähtud ilm.
Ta näeb teisi nekruteid, kes Eesti-Liivi radadelt,
kes ei iial koju jõua tervena ehk vigaselt.

Ta näeb ema, isa, nende kõrval vanavanemaid,
eellasi, kes ammu enne Jaani mulla alla said.
Ja ta näeb, kuis ikka võrsub kodumullast põlvkond uus,
kes kord võitleb kodumaal ja kellel emakeel on suus.

Ta näeb, et on kolmevärve äkki miljon üheskoos,
moodustades kauni õie, mis ent lendu tormihoos
paiskub, segiläbi jääjad, lendlejad ja naasjad siis,
ning on kõigis alles siiski sisimas seesama viis.

Ja ta näeb, kuis vankri kõrval laineratsu ja raudsälg
seilab ühel päeval, saatjaks, kaitsjaks Kintsli ime jälg.
Ta näeb kolmevärvi sealgi, kuhu seni ükski lipp
pole kerkinud: maailma kaugeim naba, kõrgeim tipp.

Aga kõikjal on sel kaasas kevadise Kintsli õhk,
teerist, mida teispool jõge varjab Tsääniku suur mõhk,
ja see vana kõrtsihoone tüse lubjakarva sein,
ja ka lehelinnu hääl ja kraavi ääres kasvav hein.

Ja ta märkab siis, et juba ammu kõlab vankril laul,
lõbus ja ühtaegu pidulik, kuis sünnib ilmutuse aul.
Juba jääbki paremale käele Raiga ristilaas,
siin peab sõiduk kinni, Jaani jalg on varsti maas.

Mehed jäävad jumalaga. Sandi õlga siis
patsutavad teelised veel korra: “Ole miis!”
Ja ta ülesmäge sõitvat vankrit silmab veel,
teades, et on õnnis lehviv juba õnnistuse eel.

Uhkelt suundub kiriktorni poole trikoloor,
ja on südames ka Jaan saatkonna moodi noor.
Kuni kaovad käänu taha, karku lehvitab ta neil,
kuid ta oma pühakojas ootab teda õhtul leil.

 

 

Allikas: Koiduaeg