Kumba on poliitikas rohkem, kas kunsti või kompromisse?

‘‘Poliitika pidavat olema kompromisside kunst.’’ Seda on tsiteerinud väga paljud poliitikud. See on kui kuulivest, mille võib igal pool selga tõmmata, et enda ebakompetentsust ja elementaarset koolihariduse puudumist peita või psühholoogiast teada-tuntud Napoleoni kompleksi varjata.

Kui võtta aluseks Otto von Bismarckile omistatud tsitaat, siis praeguse päevapoliitika rõhk on sõnal „kunst“. Sest see võimaldab õigustada nii reetmist, ideaalide hülgamist, mõjuvõimuga kauplemist kuni riigi reetmiseni välja. Kompromisside kunstist on saanud reetmise kunst, mis on hakanud dikteerima meie argielu ehk muutunud reetmise diktatuuriks.

Mõne jaoks on ainus eesmärk olla võimul selle pärast, et saaks Pika Hermanni torni sinimustvalge kõrvale tõmmata enda partei värvides lipu ja rahva poolt kinni makstud meediakanalite kaudu mõnitada kõiki, neid kes sellele oodi ei laula.

„Seega, võim ei ole vahend, võim on eesmärk. Diktatuuri ei kehtestata revolutsiooni kaitsmiseks, revolutsiooni tehakse diktatuuri kehtestamiseks.“ George Orwell “1984”

Tuleb välja, et meie niinimetatud laulev revolutsioon ei ole siinkohal erand, vaid sillutas teed reetmisdiktatuuri võimule tulekuks, aga kuna me oleme seda teinud omade kätega, siis me ei saa selle vajalikkust kahtluse alla seada. Eestist on kujunenud koloniaalmaa ja kuna viime läbi seda enda kätega, siis võime seda nimetada demokraatiaks. Seda aitab võinule propagandameedia, kus sõnavabadust ei eksisteeri. Kus võimuga mitte kooskõlas olevad artikleid ei avaldata, sotsiaalmeedia kanaleid suletakse ja kommentaariume puhastatakse vihakõne sildi all. Kui seda teeb Putini venemaa Navalnõi vastu siis see on kuritegevus kui seda sama asja teeb võimutasand eesti rahvaga siis see on „demokraatia“.

Tuleb välja, et riigireetmisest on kujunenud sotsialistlik võistlus ja riigikogust on kujunenud riigireetmise ja sellega kaasneva korruptsiooni legaliseerimise vahend. Kuidas muidu seletada olukorda, kus eelmisel päeval korruptsioonisüüdistuse saanud erakonnad juba järgmisel päeval valitsuskõlbulikuks muutub. Kui juba järgmisel päeva peale võimu juurde pääsemist tahetakse nurjata eelnevealt opositsioonis olnu vastu suunatud finantskuritegude uurimine.

Loen piinlikkusega Delfi veebilehelt, et koalitsiooni loojate pressikonverentsil Kaja Kallas ütles,“et hakkab uurima võimalust lõpetada leping advokaat Louis Freeh’ga ja tema bürooga” mis olid suunatud Reformierakonna võimuloleku ajal toime pandud finantskuritegude uurimisele. Kas kordumas on sama stsenaarium, mis juhtus miljonite dollarite kadumisega Eesti Pangas või VEB-fondi sadade miljonite kadumisega või Autorollo skandaalige? Selle musta rahaga on suunatud Eesti poliitilist kultuuri ja pestud inimeste ajusid juba pea kakskümmend aastat – kas see ongi meie demokraatia ja vabadus?

Sõbrad, see on riigireetmise kõrgeim pilotaaž, mida Eesti riigi poliitajalugu enne veel näinud ei ole. Selline käitumine on omane parasiitorganismile, kes kurnab peremeesorganismi just nii palju, et peremees ära ei sureks, sest muidu hävineks ka parasiit. Seega on oluline, et peale parasiteerimist jääks peremeesorganism ellu. Kuid parasiidi eesmärgiks on parasiteerida ja saada oma eluks vajalik elujõud peremeesorganismi arvelt ja peremeesorganismi arendus ei ole parasiitorganismi ülesanne.

Meie päevapoliitika toimib täpselt samade parasitaarprintsiipide alustel. Kui aga olukorda vaadelda põhiseaduse aspektist, siis tekib küsimus, kas riik üldse on olemas, sest eelpool kirjeldatud poliitökonoomika käsitlus on viinud selleni, et riigil puudub igasugune võimekus ja huvi tagada enda rahvale põhiseaduslikus korras kehtestatud õigusi. See ongi läbi ajaloo võimaldanud võõrvägede sissetoomist meie aladele, mille peale ülesse ehitada hilisemat okupatsiooni või Petserimaa loovutamist Vene riigile. Tuleb välja, et kõige selle läbiviimiseks piisab vaid üksiku müüdava poliitiku allkirjast. Mis tõestab, et kõik on müügiks. Kõik saab allkirja vastu rahaks teha või hüvede vastu välja vahetada.

Aga sõbrad, see ei ole meie rahvavõimu sisu, see parasitaarkolonialistlik süsteem ei ole orienteeritud riigikodanike huvides üles ehitatavale riigile.

Kaitsepolitsei, prokuratuur ja kohtusüsteem vaatab kogu seda palagani pealt ja ütleb rahvale, et säh – see ongi teile teie demokraatia.

Nii olemegi asunud elama riiki kus rahvas vaesub, ääremaastumine süveneb, mõttelaiskus laieneb ja rahvas evakueerub.

Nagu Ülo Vooglaid selle peale ütleb, et tuleb luua olukord, kus protsess toimiks edasi ilma igasuguse riigi sekkumiseta ehk toimiks isejuhtimise printsiibi alusel. Evakueerumise mahte vaadates on protsess kogu iseseisvumise ajal pigem laienenud. See aga kinnitab, et seda riiki ei juhita enam ammu Toompea nõlvalt vaid väljastpoolt Eesti riiki.

Einar Eiland