Lugeja kirjutab: maaelu on allutatud parteilistele ja võõrkapitali huvidele

Priit Hõbemägi ründab Päevalehes Arvo Allerit ja tema ettepanekut järgnevalt: “Maal ei ole mitte Eesti riiklikud põllumajandusettevõtted, vaid põllumajandusega tegelevad võõrkapitalile, näiteks Soome kapitalile kuuluvad eraettevõtted. Millisel õiguslikul alusel Eesti valitsus siinkohal sekkub üleüldse ja eriti veel “saadab” abitööjõudu?”

Lõpp, täitsa lõpp, Laari suur idee maaelu suunal on realiseeritud. Maa ja mets on võõrkapitalile maha äritud, eestlane maalt minema kihutatud, võõrettevõtlus veab sisse võõrtööjõudu – tehtud!

Aga mis alusel siis Hõbemägi ja vasaksõdalased nüüd siin ja praegu variserliku silmakirjatsemisega halavad “eesti põllumehe päästmise” teemal??

Kus on müstiline “eesti põllumees”?? “Kasti löödud“ ju, nagu oligi vaja – need, kes üldse veel maale jäänud, on sisulised õigusteta proletaarlased, reformi-sotside leksikas poe taga Bocki joojad, kelle puhul oleks parem, kui nende asemel elaksid maal metsades loomad (nii palju kui neid metsi veel on).

Eesti, meie põlise kodumaa olukord on väga kurb. De facto kaugelt katastroofilisem kui nõukaajal. Kui maal eesti inimesi ja nende kui otsustusõiguslike ja vastutuskohustuslike subjektide kohalikku võimu enam ei ole, on parteilistele ja võõrkapitali huvidele allutatud suurkontorid (nn.vallad), siis see ei saa juba definitsiooni kohaselt olla muud kui maaõiguse (subjektsete peremeeste) lõpp, nii nagu oligi planeeritud.

Teatavasti mõnede valdade riigikohtusse pöördumised said sama vastuse: maainimesel on olemas ainus (põhiseaduslik) õigus, õigus saada teenust nii, nagu ülevalt poolt otsustatud. Kui koolid ja sünnitusosakonnad kinni pannakse, s.o. vastava teenuse osutamine lõpetatakse, siis pole mitte mingit õigust kobiseda.

Selle korra selliselt kehtestamine (kohalikku õigust teostavate valdade kaotamine) oli juba Ansipi ajal IRLi kinnisidee (olgem ausad, Ansip pidurdas seda, kuni oli peaminister). Ühtlasi tähendab see, et erinevalt varasemast tuhandest aastast ei ole maa enam see tagala, kus uued põlvkonnad ikka uuesti üles kasvatati, mistahes võimud ka pealinnas ei vahetunud.

Ja täna hüsteeritsevad Helir-Valdor Seeder ja Priit Hõbemägi konsensuslikult põlise elupõhisuse peale (Arvo Alleri esituses), et see olevat nõukakorra ihalus? Mul lihtsalt ei ole sõnu, et sellist süvaväärastumist mõista.

Meil, igipõlisel eesti rahval, pole teist võimalust, me peame olukorra selgelt defineerima. Ja edasi on meil vaja ärgata surmaunest. Kas nüüd või mitte iialgi.

Siiralt ja lootusega eluvõimelisele Eestile

Ülla Vähk