Lugeja kirjutab: tänu koroonakriisile hakkan “ksenofoobidest” aru saama

Uued Uudised avaldavad ühe eestlanna kirja, mille teemaks on paljurahvuselisus. Autor soovib jääda anonüümseks, millest saab aru alljärgnevat lugedes.

“Olen suht poliitikakauge inimene, kuid seekord puudutan neid asju, millest kirjutab portaal Uued Uudised.

Mu kodu on Tartumaal, kuid töö tõttu üürin väikest ühikatüüpi korterit Tallinnas, kus elan peamiselt argipäevadel. Majas on paarkümmend väikest korterit, kus elavad inimesed nagu mina, tulnud mujalt Eestist ja välismaalasi on ka.

Peamiselt ongi eestlased, on ka Ida-Viru venelasi, päris palju on Euroopast pärit tudengeid, Kolmandast maailmast on üks hindu pere. Kõlavad eesti, vene ja inglise keel, sekka mingid Euroopa keeled.

Praegu on karantiin, aga siin käivad kogu aeg uksed (seda on hästi kuulda), paljud käivad ära, paljudel käivad külalised. Kirjutan neljapäeval, enne reedest kojusõitu, ja üleval korrusel on lahtisest aknast kuulda venelaste pidutsemist, tõsi küll, üsna mõõdukat.

Ma ei ole teiste rahvaste vastu, olen selle küsimuses üsna liberaalne, ma räägin ise nelja väliskeelt, mul on palju välismaalastest sõpru ja töökaaslasi, kellega saan hästi läbi. Praegu aga on tekkinud teised mõtted – kui hea on ikka elada läbisegi teiste rahvastega?

Jah, ka eestlased rikuvad karantiininõudeid, ei pea kinni seadustest ja sülitavad paljudele reeglitele. Ainult et eestlaste, oma kaasmaalaste mentaliteeti, mõttemaailma ja arusaamu me tunneme – teame seda oma tutvusringkonnast, loeme sotsiaalmeediast. Lihtsamalt öeldes me teame, mida meilt endilt oodata on. Välismaalastelt ei tea.

Mulle oli suur šokk see Delfis kirjutatud venelasest toimetaja lugu, kus öeldi, et venelased ei järgi karantiinireegleid, sest valitsus ei olevat oma. Ei kujutanud ettegi, et keegi võiks haigust eirata, sest valitsus olevat väidetavalt venelaste vastu halb. Kas koroona on siis oma ja hea?

Mõtlesin kohe sõja peale – kui Venemaa, ainus meie reaalne sõjavastane, peaks meile kallale tungima, on see rahvas ju kohe kõigi karvade ja nahaga Putini poolel üle!

Ajalehed kirjutasid sellest, kuidas Pariisi pagulased peavad koroonat valgete haiguseks, mis neile külge ei hakka, ja abinõusid selle vastu vandenõuks, et neid välja saata. Kuidas selliste inimestega suure haiguse ajal koos elada?

Meil töötavad firmas sakslased ja taanlane, kes elavad alaliselt Eestis. Saame nendega hästi läbi, aga kunagi tuli jutu sees välja, et nad peavad sinimustvalgete lippude lehvitamist, mida meil riiklike pühade ja muude sündmuste ajal palju tehakse, mingiks jubedaks natsionalismiks. Nad mõtlevad nii, aga välja ei ütle. Ainult üks kunagiselt Ida-Saksamaalt pärit mees ütleb, et saab eestlastest aru.

Tõrvikurongkäik on nende jaoks natsiüritus. Seda pole neile ainult siin räägitud, vaid see arvamus on kodust neil kaasas ja siinsete sõprade kaudu, kes on EKRE vastu, kinnitust saanud. Nad ei mõista, mis on rahvuslik uhkus, sest neile õpetatakse lapsest saati mingit ülemaailmsust. Samas aga käis üks mu sõbranna välistudengitega viimasel tõrvikurongkäigul ja noorte mulje oli igati positiivne, nende arvates ei olnud mingit natsismi.

Minu välismaalastest tuttavad elavad siin ja tahavad siin elada, aga on öelnud, et kui sõda peaks tulema, kaovad nad siit kohe. Kui sellest juttu oli, siis ma ei mõelnud nii, aga praegu küsin endalt: kui neid siin miski ei hoia ja nad on kriisis valmis kaduma, siis mis kasu meil neist tegelikult on? Polegi meiega nii heas kui halvas?

See on tegelikult arusaadav, sest kui eestlane elaks alaliselt Hispaanias ja Kataloonias läheks mingi jama lahti, siis ega meiegi ennast sinna segaks. Aga see näitab, et inimesed võivad maailma peale laiali minna, kuid juured on neil ainult ühes kohas.

Ma olen endiselt seda meelt, et Eestit armastavad välismaalased võiksid siin elada ja töötada. Ainult et neile ei tähenda Eesti seda, mis eestlastele. Seepärast saan ma nüüd aru neist rahvuslikest eestlastest, kes tahavad eestikeelset ja -meelset ühiskonda hoida. Võõrastega koos on märgatavalt ebaturvalisem, sest nad pole päris omad.”