Uutele Uudistele kirjutanud Gunnar V. (autor on toimetusele teada) ütleb, et võitlus väidetava rassismi, kseno- ja homofoobia vastu on nii võlts, et see muudab eelnimetatuteks ka need, kes siiani seda polnud.
“Kõigepealt pole viitsitud isegi mõisteid selgeks teha. “Foobia” tähendab hirmu millegi ees, seega “ksenofoobia” on võõrahirm, mitte -viha. Võõrahirm aga on kõige loomulikum tunne maailmas üldse, mis on ajaloo sõjakäikudega tekkinud – kui ukrainlased ei tunneks hirmu võõraste, ja just venelaste tuleku ees, oleksid nad pururumalad. Võõraviha tundmine selle Ukrainasse roniva kamba suhtes on sootuks positiivne asi. Ja homofoobia ehk homohirm – no kui vaatad neid geipraide, kus rahvas on klounideks mukitud, siis pole ime, kui hirm peale tuleb!” kirjutab lugeja.
Ta lisab: “Homodega pole mul elus tegemist olnud, mustanahalistega küll, ja ühega olin ka hea tuttav (sõbraks siiski ei nimetaks), aga praegu ei taha kummagagi neist “vähemustest” üldse tegemist teha, ei siia ohtralt siginenud mustade ega samasoolistega – mitte et ma oleks rassist ja homofoob, vaid seetõttu, et ma ei saa pidada lugu inimestest, kelle ümber on loodud kunstlik oreool, nii et neid ei tohi isegi kritiseerida, ka siis, kui nad ise midagi algatavad ja eestlane reageerib selle peale vastavalt.” Kirjutaja sõnutsi on need kaks vähemust ka ise ässitajate õhutusel pretensioonikaks muutunud ja kui ise sigadusi teevad, siis sellele tähelepanu juhtides kostab kohe: rassist, homofoob!
Gunnar ütleb, et ta ei kavatse eelnimetatutega kunagi ei tüli norida ega ka tuttavaks saada, vaid on passiivne kõrvalseisja, sest kedagi ei saavat sundida sallivusele nende vastu, kes on antipaatseks saanud (kujundatud). Siinkohal Gunnar eksib, sest Suurbritannias on süüdistusi esitatud ka nn passiivse rassismi ehk mustanahaliste eiramise eest, Rootsi kohta kirjutab aga üks rootslane: “Kui vaatad tänaval mustanahalisele silma, võidakse seda tõlgendada väljakutsuva käitumisena; vaatad tast mööda, võid saada süüdistuse pahatahtlikus ignoreerimises; kõige parem on minna aegsasti üle tänava, aga ka siis õigeaegselt ja nii, et seda ei saaks valesti tõlgendada.”
On aga täiesti tõsi see, et teatud vähemusi ja või ka protsesse oreooliga ümbritsedes saavutatakse hoopis vastupidine tulemus, heatahtliku suhtumise ja kaasatuleku asemel tekib vastumeelsus. Protsesside osas võib nimetada kliimavõitlust, loomakaitsmist ja naisõiguslust.
Kliima, keskkonna ja looduse pärast muretsevaid inimesi on palju, aga enamik neist ei tule praeguste võitlustega kaasa, kuni neid juhivad inimesed nagu Greta Thunberg kliimavõitluses ja Kaja Kallas rohepöördes. Enamik inimesi on loomakaitsja hingega, aga kui äärmusaktivistide jutt jõuab selleni, et vihmaussi ei tohi konksu otsa ajada ja hiired-rotid peab kastlõksuga kinni püüdma ning majast 500 meetri kaugusele viima, siis sinnapaika masside kaasamine loomakaitsesse ka lõpeb. Ja kuni naiste õiguste kaitsmist juhivad abordilembelised radikaalfeministid, on kogu see võitlus laialdasema toetuseta.
Kõik õiged võitlused on ideoloogiasõdalaste juhtida, eriti marksistide käes – seepärast miski paremaks ei muutugi.