Olen kaua vaadanud, kuidas tõelisi isamaalasi, konservatiive, inimesi, kes võitlevad eesti rahva, elu, kultuuri säilimise eest, putinistideks sõimatakse.
Kui aga lugeda ühte väga tarka raamatut,”Eesti vanasõnad”, kus leidub ainult puhast kulda, siis peaks iga mõtlev inimene asjadest palju paremini aru saama. Näiteks: ”Kes teisele ütleb, see ise on” või “Kes teisele nime annab, see ise seda kannab”.
Rääkides Venemaast ja Eestist, siis vaatan õudusega seda, milline on sarnasus. Nagu ka meil, nii ka Venemaal on tehtud või siis proovitud teha erinevaid rahvaküsitlusi, mis on erinevate administratsioonide toel tegemata jäänud.
Venemaa presidendi administratsioonil on alati olnud arvamusuuringute suhtes kinnismõte – lausa sel määral, et 2000. aastate algul võttis Kreml Venemaa Rahvuskaardi, FSB ja paljude teiste institutsioonide, föderaalsete ja regionaalsete struktuuride toel üle kolm üleriigilist sõltumatut uuringufirmat.
Kõik edastasid Moskvale peamiselt konfidentsiaalset infot avalikkuse meeleolude kohta. Üldiselt peeti küsitlusi professionaalseteks ja anonüümseteks. Osa vastustest on, et kõigi arvamusuuringute puhul sõltuvad andmed esitatud küsimustest, teine tegur on usk Kremli meediamasina jõusse rahvusliku narratiivi kujundamisel. Ent nagu oleme näinud, kujundas Kreml sedasama avalikku arvamust hiiglasliku meediaimpeeriumi abil, millele Vene riik kulutas hiigelsummasid.
Need olid sama mündi kaks poolt, pidevalt isetäituv sõltuvusahel. Arvamusuuringuid võib moonutada avalik konformism võõrastega rääkida ning isiklik foobia enamusega vastasseisus olemise suhtes. Propagandamasin töötas tõesti vähemalt niivõrd, et see tootis laiapõhjalise ja üldiselt aktsepteeritud konsensuse.
Mis on meil teisiti? Rahva rahaga, mida tavatsetakse öelda riigi raha eest tasustatud meedia edastab uudiseid, mis on valitsevale parteile kasulikud, meelepärased. Või siis erameedia, mida ka osaliselt toetatakse rahva raha eest ja kust oodatakse uudiseid, mis parteile sobilikud, on ju sama hästi toimiv propaganda, mida meediaruuporid pasundavad. Sama kehtib minu arust ka erinevate uuringufirmade kohta, pluss igasugu eksperdid ja arvamusliidrid. Ja kõik, kes on eriarvamusel, nimetatakse putinistideks või siis hoopis tühistatakse.
Tegelikult uskumatu, päriselt. Ja neid paralleele võiks tuua veel. Paar mõtet veel lõppenud valimistest.
“Opositsioon: e-valimised löövad Vene demokraatiale hingekella”, ütleb 2021. aasta Postimees, toimetaja kirjatüki läbi. Aga ei enne ega ka pärast Eesti valimisi vaikib või siis pigem kiidab, kui innovatiivne ja turvaline see meil kõik on, ei mingit ohtu demokraatiale.
Samuti kirjutas “Geenius” aastal 2022, ”Eesti teadlased leidsid Venemaa e-valimistel mitu kriitilist kohta.” Jälle ütlus tarkuseraamatust: “Teise silmas pindu näed, oma silmas palki mitte.” Samas on suurt ohtu üldse e-valimistel näinud teised maailma tippspetsialistid-teadlased.
Ja nende tõdemus on, et need ei ole täiesti turvalised ja oht just demokraatiale on suur. Resümee: ”Eesti demokraatia on ohus!”
Urmas Milvek,
mures olev Eesti kodanik