14.11.2019
Tarand koos oma taganttõukajatega.
Üks „pärl“ meie õiguslike asjade juriidilistes lahendustes on I. Tarandi juhtum EKRE miitingul Toompeal. Seal on segapuder meie Karistusseadustiku ja mingi müstilise SDE seaduse segapudrust, mida kasutati asja lahendamisel, ilmselt sotsiaaldemokraadist siseministri juhtimisel, kes oli ise sündmuskohal.
See on kujukas näide sellest, kuidas ei tohi juhtumit lahendada. Kogu sündmus on esitatud videote näol kõigile nähtav ja korduvalt demonstreeritud. Terviksündmusest on vaatluse alla võetud sündmuse lõpust 2-3 minutit ja otsus selle põhjal vastu võetud – kogu sellele eelnev, oluline osa on tendentslikult ära „unustatud” ja seetõttu saavutatud vale, kuid menetlejatele vajalik tulemus.
Kes menetles ja kokkuleppe koostas, kas Tarandi parteikaaslasest siseministri alluvad või keegi teine, ei tea, kuid tundub, et jurist see küll polnud.
Kõnekoosolekul alguses pani õigusvastase teo toime sotsiaaldemokraat I. Tarand, kes rikkus seadust (KarS prg.27) ja ründas kõnekoosolekut, püüdes nurjata selle toimumist. Tarand tungis omavoliliselt tribüünile, haaras (varastas?) ühelt korraldajatest mikrofoni ja hakkas karjuma koosoleku teemaga mitteseonduvat loosungit „valige sotsiaaldemokraate”.
Õigusrikkumise takistamine on seaduspärane tegevus, miitingulased hakkasid õigusrikkujast provokaator I. Tarandit takistama ja teda „kasvatama”. Kui menetleja leidis, et EKRE toetajad ületasid õigusrikkumise takistamisel hädavajalikke piire, siis oleks tulnud eraldada nende materjalid eraldi menetlusse või jagada süülisus asjaosaliste vahel – näiteks: Tarand süüdi 60% ja miitingulased kumbki 20%.
EKRE toetajate teo tingis Tarand eelnenud õigusvastane tegu. Menetleja toimingust ja otsusest jääb mulje, et kaks miitingulist valisid koosoleku pealtvaatajate hulgast neile mitte meeldinud I. Tarandi ja hakkasid teda asja eest teist taga peksma.
Kuidas ja milliste juriidiliste nippidega õnnestus tervikust eraldada sündmuse algpõhjus, teha süüdlasest kannatanu ja karistada ainult teisi asjaosalisi – see on müstiline. Igatahes on Tarandi-miitinguliste konflikti lahendus vastuolus seaduse ja heade tavadega. Tundub, et see konflikt oli SDE organiseeritud provokatsioon, millele pidi vajaliku lahenduse andma SDE siseminister. Asi lahendati mingite sotsdemokraatide, mitte EV seaduste alusel.
Tarandi juhtumi puhul sai otsustavaks see, et Tarand on samas parteis tollase kõrge riigiametnikuga. Igatahes süüdlase süütuks tegemine ja tema premeerimine õigusvastase teo eest 100/2000 euroga on meie juriidilises praktikas väga uuenduslik tegu (kas seda juurutas sotsist siseminister ainult oma parteikaaslase Tarandi suhtes?).
Prokuratuur peaks tegema järelevalvet õigusrikkumiste menetluse osas, kuid kas ei teinud seda või ei märganud. Kas seaduste väänamine on muutumas tavaliseks praktikaks?
Leonhard Pallon