05.05.2019
Ahto Lobjakas tekitab alati mõistmatuse – kuidas mahub ühte pealtnäha haritud inimesse nii palju ehedat kurjust ja ekstremismi?
Üks Uute Uudiste lugeja kirjutab vastuseks Ahto Lobjaka küünilistele naisi solvavatele paskvillidele, et tõenäoliselt oleks maailm parem paik, kui “ajakirjaniku” ema oleks omal ajal teinud oma poja seisukohtadele tuginevaid emasid-lapsi vihkavaid otsuseid.
“Sel ajal kui “kogu maailma progressiivne üldsus” ahastas hüsteeriliselt, kuna Mart Helme solvas Kersti Kaljulaiu naisterahvaks nimetamisega kogu naissugu, ilmus 3. mai Postimehes sõnavabaduse kaotanud Ahto Lobjaka üllitis, mis väljendas tema ülimat põlgust laste ja neid sünnitavate emade vastu ja mis teenimatult vähe tähelepanu on saanud.
Hakatuseks määratleb ta üheselt laste olemuse: “Lapsi vajab söögiks rahvus. Lapsed ei erine selles mõttes olemuslikult põlevkivist või raiepuidust.” Edasi saame teada, mida kujutab endast lapsi sünnitav ja kasvatav naine: “Ühiskonnas, mis toodab masinana lapsi, on naine bioloogiliselt määratletud ja filosoofilisises mõttes polegi päris inimene.”
Kuidas peaks lapsi saama nii, et see talle masinatoodanguna ei tunduks, jätab Lobjakas targu enda teada. Oma mõttekäigu lõpetuseks teeb ta selgeks, miks paljud naised vaatamata Lobjaka üldkohustuslikuks peetavale lastevihkamisele siiski lapsi saavad ja kasvatavad: “… Eestis leidub muidugi naisi, kes rahvuslike tavade kestmiseks on nõus elama etnoloogiliste anakronismidena.” Huvitav, kas Lobjakas oma ema ka “etnoloogiliseks anakronismiks” peab?
Ja kas Kersti Kaljulaid ilmub järgmine kord Riigikogusse dressipluusis, millele on kirjutatud “Emade solvamine on sõnavabadus”?”
Uute Uudiste toimetus jagab seisukohta, et emasid ja lapsi vihkavad seisukohad oleks mõningate inimeste puhul ilmnema vähemalt ühe põlvkonna jagu varem.