09.07.2020
Pole enam mõtet eestimaist eelistada. Pilt on illustratiivne.
Olen üle viiekümnene mees, kes mäletab veel Nõukogude aja sotsialistliku majandusega kaasnevaid tohutuid probleeme.
Mäletan, et kui tulin koolist, siis ei saanud ma kohe õppima asuda või sõpradega õue mängima minna, sest ema kamandas mind endaga kaasa, et siis koos seista kauplustes pikkades järjekordades. Kui lõpuks poe kaubariiulite juurde jõudsime, siis ema ladus ostukorvi seda kaupa, mida veel oli saada. Kui oli saada vorsti, siis tänu minu kaasa võtmisele lõikas müüja meile topeltportsu. Kui jõudsime piimaleti ette, siis tänu minule võis ema laduda ostukorvi ühe piimapudeli asemele kaks pudelit. Nii oli kõikide tolle aegsete esmatarbe – ja toidukaupadega.
Oma lapselikus rumaluses julgesin ema käest küsisida, et miks meil ei ole poes normaalselt kaupa saada? Ma ei mäleta täpselt ema vastust, kuid see kõlas umbes nii: “Nõukogude sotsialistlik majandusmudel ei võimalda normaalselt toota neid vajalikke kaupu mida inimesed tegelikult vajavad. Et kuskil keegi otsustab midagi valesti ja seetõttu toodetakse kaupasid vales koguses ja vales kohas.”
Kui küsisin, et miks siis Soome TV reklaamides nähtud ilusad kaubad on neil olemas, aga meil ei ole, siis võis ema vastus olla umbes selline: “Soomes toimib kapitalistlik turumajandus, kus eraomanikest ettevõtjad otsustavad, mida, millal, kus ja kui palju toota. Kui nad otsustavad midagi valesti, siis kannavad nad majandusliku kahju, mis halvemal juhul võib viia nende ettevõtted pankrotti. Alles jäävad aga need ettevõtjad, kes on õigesti oma otsuseid teinud. Pika peale kaovad valesid otsuseid teinud ettevõtjad turult ära ja rohkem ruumi jääb targematele ettevõtjatele. Kuid Nõukogude sotsialistlikus majandusmudelis ei ole nii. Sotsialistlik majandusmudel eeldab, et kuskil keegi ütleb ettevõtte juhile, mida, millal, kus ja kui suures koguses peab tootma. Lisaks tagatakse ettevõttele ka vajalik tööjõu kättesaadavus etteantud palgaga. Ja kui selle ettevõtte poolt toodetud kaupu ei suudeta müüa, siis kahjude ilmnemisel see ettevõte ei kao ära, nagu turumajandusega riikides. See aga tähendas, et keegi ei vastutanud valede otsuste eest. Vastupidi – selline ebamajanduslik ettevõte tegutses täie võimsusega edasi. Tema poolt tekitatud majandusliku kahju maksis tolle aegne ühiskond ilma silma pilgutamata kinni. Nii jõutigi nõukoguliku majandusmudeliga sellisesse olukorda, kus poes ei olnud enam saada elementaarseidki toidu – ja esmatarbekaupu.”
Miks ma seda kõike meenutan? Aga just selline olukord on meil Eestis tekkinud maasikakasvatajate poolt võõramaise tööjõu sissetoomisele nõudmisi esitades. Kui keegi põllumajanduses tegutsev ettevõtja otsustab oma põllul hakata midagi kasvatama, siis peab ta järgima kõiki kapitalistliku turumajanduse reeglitele vastavaid nõudeid ja hindama kõiki riske. Põllumajandusettevõtja peab kaaluma, mida ta kasvatab. Kas ilmad on sobivad või mitte? Kui palju peab kasvatama? Kuhu ta oma saagi turustab? Kust kohast ja mis summa eest saab palgata tööjõudu? Millised maksud peab ettevõtja kandma? Igale sellisele küsimusele tuleb kapitalistlikus turumajanduses tegutseval ettevõtjal leida vastused.
Mis aga toimub Eestis? Siin tegutsevad põllumajandusettevõtjad sooviksid millegi pärast, et keegi kuskil tagaks neile mingid kaubad mingi kindla neile sobiva hinna eest. Maasikakasvatajad nagu ei elakski turumajanduslikus riigis, vaid nõukogulikus kolhoosis. Kuigi Eestis on peale koroonaviiruse epideemiat kümneid tuhandeid uusi töötuid, siis millegi pärast ei leia need põllumajandusettevõtjad omale töötegijaid? Milles on siis probleem?
Eesti kuulub maailma kõige suuremasse turumajandusliku kartelli nimega Euroopa Liit, kus elab rohkem kui 500 miljonit inimest. Kui poole miljardi inimese seast ei suudeta leida sobivaid töötajaid, siis tuleb ettevõtjal seista peegli ette ja endalt küsida: “Mida ma olen teinud valesti? Milliseid turumajanduse riske ma ei ole osanud õigesti hinnata? Võib-olla ma ei sobigi ettevõtjaks?” Just neid küsimusi tuleks maasikakasvatajatel enda käest küsida.
Kapitalistliku turumajanduse reeglite järgi on tööjõud täpselt samasugune kaup, nagu kõik muud kaubad. Selle kauba hinna määrab kauba kättesaadavus ja kauba hulk turul. Ehk tööjõu hind kujuneb nõudmise-pakkumise vahekorra järgi, nii nagu kujuneb nende samade maasikate hind turul. Nii nagu ma ei saa nõuda turumüüjatelt, et müüge mulle maasikaid kaks-kolm korda odavamalt, nii ei saa ka kohalik maasikakasvataja nõuda, et keegi teeks tema põllul tööd kaks-kolm korda odavama tasu eest. Kui praegu müüakse turul maasikaid keskmise turuhinnaga 4 eurot kilogramm, siis mitte keegi ei soostu mulle müüma kahe euro eest. Või kui keegi müübki sellise hinnaga, siis on maasikad ebakaubandusliku välimusega ja mitteatraktiivsed.
Täpselt nii nagu tööjõuga. Nõukogulikus sotsialistlikus majanduses lahendati tööjõupuudus põllumajanduses nii, et sunniti kooliõpilasi ja üliõpilasi oma koolipingist põllule minema ja seal tasuta tööd rügama. Kas tänase Eesti põllumajandusettevõtjad elavad veel ikka nõukogulikus kolhoosis, kus töökäte puudus lahendati õpilaste sunnitööga?
Uuemal ajal tahavad kolhoosiaegse mõtlemisega maasikakasvatajad oma põldudele odava hinnaga ukrainlasi. Kuid Ukraina ei kuulu Euroopa Liitu ja sealt ei tohiks üleüldse kedagi siia tööle tuua. Euroopa Liidu nimeline kartell ongi ju selle pärast loodud, et kaitsta oma siseturgu nende eest, kes ei vasta EL karmidele reeglitele. Need ettevõtjad, kes ei suuda karmides EL oludes oma äriplaani realiseerida, peavad oma tegevuse ümber mõtestama või tegutsema sealsetes riikides, kus on lõdvemad reeglid.
Nagu me kõik teame, et kapitalistlikus turumajanduse konkurentsis jäävad alles ainult need ettevõtjad, kes on teinud õigeid otsuseid ja hinnanud õigesti kõiki riske. See aga tähendab, et oma oskamatuse, rumaluse ja valede otsuste eest ei saa süüdistada praegust Eesti Vabariigi valitsust, kes lähtub oma otsustes kapitalistliku turumajanduse reeglitest. Muidu jõuame sotsialistlikku majandusmudeliga nõukogulikku probleemipuntrasse, millest me kõik tuleme ja kuhu me keegi enam tagasi minna ei soovi.
Kõik need ettevõtjad, kes nõuavad tööjõudu alla turuhinna, mõelge selle peale! Kas te tõesti tahate minna tagasi sotsialistlikusse plaanimajandusse, kus ettevõtte juhid ei võtnud mingeid riske ja mille tõttu ei olnud poes saada elementaarseid tarbekaupu? Siit minu üleskutse kõigile odavat orjatööjõudu nõudvatele ettevõtjatele: “Tere tulemast kapitalistlikku turumajandusse!”
S. A.
Kirja autor on Uutele Uudistele teada, tulles vastu tema soovile, tagame anonüümsuse