Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Malle Pärn: kui pime juhib pimedat, eks nad siis mõlemad kuku auku?

-
25.05.2022
Kolumnist, näitleja, teoloog ja rahvuskonservatiiv Malle Pärn.
© UU

Alustan Marie Underi imeilusa luuletusega “Hääl tuulde”:

 

Helkiv õnne helmelüke rabisenud mulda.

Kaunim tee täis täis killlutükke, enam siit ei tulda.

 

Ärapöördud silmas peita vimm ja valu,

kurjaks kukkund maailmas seista kindla jalu.

 

Nagu hukkund laevast hääl su hajub tuulde.

Parem vaikida siis vaevast, hambad lüüa huulde.

 

Kirjutasin enam kui kakskümmend aastat tagasi artikli “Kaks Eestimaad”. Ka rühm teadlasi avaldas varsti pärast seda sama pealkirjaga oma ühise mureliku kirjutise. Eks see kõik ole olnud nagu hääl tuulde? Kes kuuleb, kes arvestab, kes hoolib?

Nüüd on see siis ka valitsuse tasandil avalikult välja öeldud. Jah, me elamegi, ikka veel, kahes erinevas maailmas, lõhed nende maailmade vahel aina süvenevad. Kas see on olnudki meie valitsuste plaan ja eesmärk: jagada Eesti kaheks vastandlikuks maailmaks?

Et kõigile meil niikuinii kõiki hüvesid ei jätku, teeme siis vähemalt “ülemise korruse” elamisväärseks? Saab vähemalt osa meist kiiremini “parnassile”?

Kui ma 2015. aastal esimest korda kandídeerisin riigikogusse, siis ma rääkisin Eesti riigist kui hoonest, mille katus ja ülemine korrus on kenasti välja ehitatud, aga alumised korrused on hooletusse jäetud ja lagunemas. Kui kaua nad vastu peavad, enne kui see luksuslik pealisehitus neile kolinal kaela kukub?

Kaja Kallas ütles ju ausalt ja häbenemata välja, et tema elab niisuguses maailmas, kus on head ja sõbralikud inimesed ja kus kõigil on hea elu. Seal ülemisel korrusel, niisiis?

Kangesti tahaks ka tema maailmas elada! Huvitav, miks tema rahvas siis elab hoopis teistsuguses maailmas? Miks ei tee ta midagi selleks, et tervet oma rahvast sellesse ilusasse ja turvalisse maailma üle aidata?

Kas selleks, et selles ilusas maailmas elada, on vaja olla peaminister? Või peab selleks olema kuulekalt Brüsseli nukuliigutajate nööride otsas? Või on selleks vaja oskust ära kasutada “soodsaid” olukordi endale kõrgema positsiooni (suurema võimu) saavutamiseks, ja isikliku jõukuse suurendamiseks?

Jah, meie, konservatiivid, näeme tõepoolest teistsugust maailma. Sest meil on silmad lahti.

Selles teises maailmas on paljudel meie inimestel aina raskem oma eluga toime tulla. Lisaks igasugu maksu-, hinnatõusudele ja muudele olmeraskustele on eesti rahvas selles maailmas omavahel lootusetult tülli aetud. Ja see tülliajamise protsess muudkui süveneb. Mitte milleski ei suuda me enam ühel meelel olla.

Tõsi on see, et kui need olmeraskused oleksid meile kõigile ühised, siis oleks seda kergem välja kannatada. Aga meie isehakanud “eliit”, reformierakonna toiduahel, elabki ju Kaja Kallase maailmas! Ilusas, mugavas, tulusas ja turvalises, kuhu tavalisel vaesel inimesel ei ole asja! Kus kõik hinnatõusud ja ükskõik kui kõrged maksud on vaevalt märgatavad ja sellepärast üsna normaalsed.

Ülejäänud osa Eestist elab aga hoopis teises maailmas. Pärismaailmas. Meil siin on hunta ja apartheid. Liberaalide vägivald. Meid kimbutatakse politseikoertega. Kummaline on see, et meid ometi juhitakse sellest teisest maailmast, selle teise maailma mudelite põhjal.

Kes seda eitab, see kas valetab või on pime.

Kuidas õpetada inimesed otsima ja uskuma tõde, mitte järjest selgemini läbinähtavaid valesid? Kuidas õpetada inimesed taas loogiliselt mõtlema ja tegelikkust lahtiste silmadega vaatama?

Kuidas õpetada 21. sajandi isekad egoistid ühiskasuga arvestama ja kaasinimest austama?

Kuidas õpetada inimesi ära tundma, missugustel poliitikutel on ausad kavatsused ja missugustel mitte, kes neist räägivad tõtt ja kes valetavad?

Uskuda tuleb neid, kelle põhjendused on arukad ja ausad, kes mitte ainult ENDA isiklikke (või oma isandate) soove läbi ei suru, vaid ka rahva ühisele kasule ja terve ühiskonna hüvele mõtelda oskavad. Kes on valmis oma tegude eest ka vastutama. Kes seda ei suuda või ei taha, see ei kõlba poliitikasse!

Kes tahab oma rahvale peale suruda võõrast ja ühiskondlikule tervisele kahjulikku või koguni hullumeelset ideoloogilist süsteemi, see ei vääri rahva usaldust! Olgu ta loosungid pealtnäha kuitahes ilusad, nad on valed!

Ennekõike peame tunnnistama, et me oleme jõudnud täielikku ummikusse, sest selline kodusõda ei ole normaalne nähtus!

Kõigepealt tuleb hakata inimeste tegusid, sündmusi ja nähtusi õigete nimedega nimetama. Ei ole olemas “liberaalset” demokraatiat! Kui oleks, siis peaks ju olema ka “konservatiivne” demokraatia, ja iga riik võiks valida, kumba ta eelistab?

Demokraatia on poliitiline süsteem, mis põhineb mõistlikel dialoogidel ja kompromissidel. Demokraatia on erinevate poliitiliste vaadetega inimeste KOOSTÖÖ, mitte verine võitlus teistsuguste vaadetega inimeste vastu. Meie liberaalid võitlevad konservatiivide vastu. Elu ja surma peale!

Seega, nad ei ole tegelikult liberaalid, sest liberaal peaks võrdselt kaitsma kõikide õigusi ja vabadusi. Ka konservatiivid ei ole ju enam konservatiivid, vaid pigem täidavad liberaalidest tühjaksjäänud kohta ühiskonnas: nemad austavad tõepoolest võrdseid õigusi ja vabadusi – kõikidele. Loomulikult eelistades meie riigi põlisrahvust, oma kodanikke.

Enam ei saa jagada poliitikuid liberaalseteks ja konservatiivseteks, õige jaotus tänapäeval oleks: totalitaarid ja demokraadid. Või globalistid ja rahvusriiklased. Progressistid ja isamaalased.

Missugune tervemõistuslik inimene valiks nende hulgast totalitaari, globalisti või progressisti?

Sellepärast nad ju valetavadki ennast liberaalideks!

Inimesed, kes ei tea, mis soost või mis rahvusest nad on, ei saa olla teistele juhtideks!

Kui pime juhib pimedat, eks nad siis mõlemad kuku auku? Eriti hull on olukord, kui pime hakkab vägivaldselt juhtima nägijaid, ja kõik, kes talle vastu hakkavad, pannakse vangi või vähemalt sunnitakse vaikima! Ja väga rumal on see nägija, kes vabatahtlikult pimeda juhtimisele allub ja silmad kinni seob, et mitte pärismaailma näha.

Meil on võim ja igasugu eesõigused antud pimedate kätte.

Kui ma aastal 2000 kirjutasin rikkast ja vaesest Eestist, siis praegu on see jaotus teistsugune: on elav, pärismaailma Eesti ja on Brüsseli mudelmaailma Eesti, ja neid ei ole kuidagi võimalik omavahel kokku sobitada. Niisama nagu me ei saa oodata, et lõikelilled vaasis elaksid samasugust elu edasi nagu elavad lilled looduses.

Oh, kui ometi kõik meie inimesed kord silmad lahti teeksid!

Malle  Pärn, rahvuskonservatiivist kolumnist, näitleja ja teoloog

* Esmakordselt ilmus see aastal 2000, ajalehes Videvik – kordusena avaldas selle aastal 2015 ka Uued Uudised.