17.01.2022
Seksuaalrevolutsioon tänases maailmas: võid olla kes tahes. Ei võidelda mitte geiõiguste, vaid seksuaalsete fantaasiate eest.
Kõndisin pühapäeval Solarise Keskuses ja märkasin astmetel teksti “See on fucked”. Lasin selle fraasi Google tõlkest läbi ja vasteks tuli “vaata p…ses”. Keskusesse ennast sisseseadnud näitust ei pidanudki vaatama, see oli juba teada “p…ses.”
See “f…k”-sõna on vasakliberaalses maailmas vist lausa kohustus ja selle on nüüd üle võtnud ka noored “vikervaatajad”, kelle puhul see eestikeelne Google tõlge läheb küll otse kümnesse. Aga laias laastus tähendas see Solarise värk “Eesti LGBT Ühingu näitust “See on fucked”, mis toob esmakordselt avalikkuse ette kalgid faktid ja hingekriipivad lood meie LGBT+ õpilaste koolikogemusest.” (Vikervaade).
Kogu see näitus, mille vahelt ma läbi sammusin, oli tõesti kalk propa ega kiskunud hingekriipimisest lugema, pigem hakkasid vikerkaarekassid endal hinge kriipima. Tavaline ühe vähemuse agenda, kes tahab mistahes hinna eest, et teda märgataks. Seda pahna tuleb riburada ja samadest allikatest: küll sooline palgalõhe, küll Greta uued luulud, küll ohked keskkonnaministri “ebainimlikult” püütud kala üle…
Koolikiusamine on probleem, aga LGBT-koolikiusamine eraldi pole sugugi mingi eriline valupunkt. Kui kiusatakse, siis on see põhjuseks, et kiusata saaks, mitte tagajärg selle eest, et oled ellgeebeeteelane. Homoseksualismi staatus tänastes koolides on pigem “Kuuma piruka” tasemel, kus teismelised poisid tahaksid väga näha lesbitüdrukute miilustamist, samas aga teise poisi suudlemisele mõtlemine tekitab okserefleksi – kindlasti aga pole geide tagakiusamist Hitleri või nõukogude aja tasemel, nagu seda üritatakse näidata.
Seda, et samasoolised noored pole sugugi mingi kannatajad, tõestas väga hästi noorroheliste aseesimees Laila Kaasik, kes läks homolipuga EKRE meeleavaldust segama: “Võtsin selle lipu, kõndisin mööda – tahtsin näha, mis näo nad teevad.” Tal ei olnud mingit kartust “ekreiitide” ees, ta teadis väga hästi, et saab segamatult provotseerida ja oli ilmselt pettunud, et lugu nii lahjalt lõppes. Noorsotside miitingul aga julges üks noorlesbi kätega vastuprotesteerijast vene aktsendiga poisile kallale minna – no rõhutust ja hirmu nad küll ei tunne!
LGBT ühingu kogukonnakoordinaator Eva Marta Sokk aga kirjutas algul Pärnu Postimehes: “See on vale arusaam, et suur osa kristlastest on LGBT inimeste vastased” ning natuke aega hiljem juba irvitas sotsiaalmeedias: “Kuidas lihtsalt ja efektiivselt inimesi närvi ajada: pane artikli pealkirja korraga LGBT ja sõna kristlased, toimib 100% (lopuks ometi mu artikli all ka vihased kommentaarid JESS)”. Ehk siis tegeles viha õhutamisega.
LGBT on ehtne intrigandipesa, kes tegelebki vaheldumisi pisarate väljakiskumisega “õnnetute tagakiusatute geide” pärast ning siis jälle õhutab teadlikult vastuolusid. Väidetav “homofoobia” on neile vajalik nagu õhk ja vesi, muidu kukuks homoagenda kaardimajake ruttu kokku.
Üks noor on kirjeldanud sotsiaalmeedias seda, kuidas paljud heteroseksuaalsed noored lasevad samas ennast mingil moel “vikerkaarlastena” paista – asja mõte on selles, et ka Eestis on ettevõtjad tööjõupoliitikas ühinemas vähemuste kaasamisega ja gei-olemine on garantii, et noor jääb “vähemusena” silma, temale on diskrimineerimissüüdistuste kartuses ka ära öelda raskem.
Kui lugeda LGBT nõudmisi Tallinna linnavalitsusele, kus nõuti siinse homoseksualismi ajaloo uurimist ja vikerkaarevärvilisi ülekäiguradasid, siis midagi kalki ja hingekriipivat küll ei märka – noormarksistid on seksuaalse revotsiooni rindel pealetungile asunud. Lood homoseksuaalide diskrimineerimisest on reaalsuses minevik, täna naudivad nad tegelikult pjedestaali tipus kõigi tähelepanu.
Nimetagem asju õigete nimedega: kui 1960. aastate seksuaalrevolutsioon tähendas moraalsete piirangute lõdvemakslaskmist, siis praegune tähendab heteroseksuaalsuse asendamist homoseksuaalsusega. LGBT on marksismi Trooja Hobune, millega sisenetakse traditsioonilistesse ühiskondadesse loosungiga “No mis saab teil teiste armastuse vastu olla!”
Jüri Kukk, toimetaja