21.11.2019
NATO
Siseminister Mart Helme kasutas Riigikogus esinedes krõbedaid sõnu poliitikute osas, kellel poliitkorrektsus on täiesti summutanud reaalsustaju – ja seda just julgeolekuliste olukordade kiire muutumise kontekstis.
Suuremal või vähemal määral on väga paljud Euroopa poliitikud erinevatel aegadel tunnistanud, et Euroopas varem maha pandud julgeolekualased jõujooned on juba ammu muutunud ja paljuski varasemad kokkulepped enam ei tööta.
USA-le meeldis pikka aega olla suure kaikaga maailma sandarm ning kaitsta kogu demokraatlikku maailma – ja selle missiooni valguses lasid Lääne-Euroopa riigid ennast lõdvaks, nautides NATO (ehk peamiselt USA) vihmavarju. Siis tuli president Donald Trump, kes ütles neile piltlikult – võtke jalad kõhu alt ja hakake ise ka püssidelt roostet maha nühkima, või makske kaitsmise eest. Lääne-Euroopa aga solvus pirtsaka plika kombel ja sellest tuligi esimene suur muutus ehk ameeriklaste võimsa kaitse tunnetamise mõningane nõrgenemine.
Teiseks probleemiks on saanud Türgi, kes “külma sõja” ajal oli kapitalistliku maailmakorra kaitsmiseks väga hea liitlane, kuid praegu on ta nii NATO-le kui EL-ile pigem taagaks kaelas – selle riigi osmanlik sise- ja välispoliitika ei sobi isegi mitte kõike alla neelavale liberaalsele demokraatiale.
Türgi on asunud lähenema hoopis temaga samas bütsantslikus kultuuriruumis olevale Venemaale, ostes temalt USA lennukite vastu väljatöötatud õhutõrjesüsteeme, vahetades luureinfot ja jagades tehnoloogiaid. Just Türgi võib saada takistuseks NATO riikide konsensust vajavate otsuste langetamisel. Kaude võivad teha seda ka need lääneriigid, kellel on suured majanduslikud huvid Venemaal ja oht oma raha kaotada.
Täpselt sama olukord valitseb ka Euroopa Liidu osas – EL 2019. aastal pole enam ei algne Euroopa Söe- ja Teraseühendus, selle järgne Euroopa Ühendus ega ka mitte see liit, mis ta oli 2004. aastal, mil Eesti EL-iga ühines. Eesti ühinedes oli veel lootust, et rahvused ja rahvusriigid saavad ennast selles liidus hästi tunda – praegu on see tunne hääbumas, sest föderalismisuunitlus on tugevnemas.
Väga palju on olukorda muutnud ka rändekriis, mis on tõestanud, et Euroopast on saamas rahvaste sulatusahi, ja see sunnib paljusid rahvuslikke liikmesriike ettevaatusele. Nende tõrksus migrantide jaotamisel aga on esile toonud EL-i ja Nõukogude Liidu sarnasuse – nimelt on sealt üle võetud sunduslik “solidaarsus” ja karistamine selle eest, kui liikmesriik kaitseb oma rahvuslikke huve.
Nii nagu paljud poliitikud ei taha näha negatiivseid arenguid NATO-s, nii on nad ka juba 2004. aastast hoidunud igasugusest konstruktiivsest kriitikast EL-i aadressil – kuigi meie põllumeestel on siiani saavutamata võrdsus vanade liikmesriikide põllumeestega toetuste osas. Täiesti eiratakse seda, et suurriikidel on ka EL-is oma suurriiklikud huvid, mida nad viivad ellu sageli väikeriikide arvel – EL-ist on poliitikute värdmõtlemises loodud kuldvasikas, keda liberaalse kallakuga eurosulased küsimusi esitamata kummardavad.
Maailm muutub praegu väga kiiresti – veel aasta eest ei räägitud kohustuslikust sõjakommunismist kliimaneutraalsuse nimel; viis aastat tagasi oli rändekriis ehk vaid aimatav, kuid mitte reaalsus; tosin aastat tagasi polnud Venemaa veel Euroopa sõjajärgseid piire maha tallanud, kuid praegu on see kõik juba valupunktidena olemas.
Eesti poliitiline eliit aga elab endiselt deklaratsioonide maailmas, kuulab ainult suuremate seisukohti, omamata enda oma, pigistab silmad kinni selgeltnähtavate arengute ees ning ründab hoopis neid, kes ütlevad, et kuningas on alasti. Õnneks on EKRE oma jõulises otsekohesuses seda utoopilist eldoraadot hajutama asunud ja räägib asjadest nii, nagu need ka reaalses maailmas on.