Me peame jääma omanäoliseks – Reformierakond viiks Eesti elama halli ja kõledasse eurohruštšovkasse

Eesti euromeelsete poliitikute juures paistab silma see, et oma eurolojaalsuses tahavad nad üle võtta kogu lääne-euroopaliku eluolu ilma kriitika ja analüüsita – nagu truud sulased ikka.

Opositsioonipoliitikud tõrjuvad iga hinna eest seda, et Eestil oleks midagi ühist Ida-Euroopaga ning soovivad kindlasti olla seotud vaid Lääne-Euroopa, Brüsseli föderalismimeelsete ja niinimetatud liberaalse demokraatiaga. Seda hoolimata sellest, et seal on tehtud totaalseid vigu, kasvõi Merkeli migrandikutse osas.

Samas ei mäleta Eesti EL-i liikmelisuse ajast kordagi, et me oleks tõsisemalt millegi eest võidelnud (kuigi oleks pidanud, kasvõi võrdsete põllumajandustoetuste eest) – Eesti euroametnikud on alati kõigele vaid järele kiitnud. Meil pole olnud oma poliitikat, on olnud vaid Brüsseli oma.

Seda alandavat orjalikkust on alati juhtinud Reformierakond, kes võtaks EL-ist üks-ühele üle iga asja, on see siis edukas või mitte, peaasi, et keegi suurtest, kas Saksamaa või Prantsusmaa on seda enne teinud. RE juhtimisel muudetaks Eesti lihtsalt Lääne-Euroopaks nii hea kui halvaga. Paeti, Ansipi, Rõivase, Kaja Kallase ja teiste tipporavate tegevuse aluseks on lojaalne ja küsimusi mitteesitav eurotruudus.

Ometigi oleks Eestil ka ilma EKRE-ta võimalik valida oma tee, kus välditaks Lääne-Euroopas tehtud vigu ja võetaks omaks vaid parim. Praegu on veel aega oma teed minna, mitte püüelda Põhjamaade või Saksamaa sarnaseks saada. Meil on veel seda, mis Lääne-Euroopat ja Läänt üldse võlub.

Möödunud nädalal kirjutas Postimees Kanadast Quebecist pärit Jean-Philippe Dumontist, kes elas algul Poolas ja kolis nüüd Eestisse.

Kanadasele meeldib vabadus ja vähene bürokraatia, aga Lääne-Euroopa riikides kipuvad olema väga paindumatud ja välja kujunenud süsteemid ning Lõuna-Euroopas olevat aga palju üldist segadust ja bürokraatiat. Ida-Euroopas on tema hinnangul praegu aga eriline atmosfäär. Nimelt olevat siin periood, kus igaüks saab ühiskonnale tagasi anda, olla osa protsessist ja midagi päriselt ka ära teha, samas kui näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal on kõik nii välja kujunenud, et muutustele ei olda avatud.

Reformierakond ja teised eurofiilid tahavad Eestisse üle tuua just selle paindumatuse, stagnatsiooni, väljakujunenud süsteemid, sest seisak on oravapartei laps – seda oli näha nende 17-aastase valitsemisaja lõpus, mil kõik jooksis kinni ja kokku. Siis peksti poliitoravad võimul minema, nende praegune populaarsus aga toetub ilmselt sellele, et paljud eestlased ei taha uue koalitsiooni muudatusi samal põhjusel, mis venelased Putini-Venemaal – järsku läheb muudatustega halvemaks, oleme parem seisakus, kus on kõik vähemalt enam-vähem kindel.

Eesti peaks ka Euroopas olles oma näo säilitama, mida eurotruud Eesti poliitikud aga ei taha – nende arvates peaks kõik olema täpselt samamoodi, nagu EL-is. Nii võetakse eurodirektiivid üksühele üle ka siis, kui nad pole kohustuslikud või on meile kahjulikud.

Tselluloositehase vastu võitlemise päevil kirjutas üks loodusemees: “Miks on meil vaja Eestit lõhestavat Rail Balticut, saastavat puidutehast, tunnelit Soome lahe alla, fosforiidikaevandusi ja muud taolist. Jõukuse nimel? Praegu tullakse meie juurde veel meie looduse pärast. Kui seda pole, siis sõidab turist siit läbi ega saagi aru, kas see on oli Eesti või Schleswig-Holstein, üks hall ja üksluine tehisloodusega Euroopa puha!”

Lääne-Euroopat või Põhjamaid eeskujuks võttes tahetaksegi olla kellegi teise sarnane, mõtlemata, kas see meile sobib, ja riskides sellega , et kogu elu tulebki ühiskorteris ühtlaselt hall. Ei maksa rääkidagi sellest, kui palju on Lääne-Euroopa lollusi teinud – nad on lubanud sisse tohutu hulga vaenulikke migrante, eriti moslemeid ja saanud no-go-tsoonid; nad on lõhkunud kristliku Euroopa traditsioonid ja saanud perverssused inimõiguste sildi all.

Eestis juhivad rahvusriigi muutmist halliks Estonia europrovintsiks just reformierakondlased ja sotsid, kelle juhtimisel all ehk anuksime Brüsselilt rohkem raha, aga elaksime suures ja hallis eurohruštšovkas. Ühe liidu kogemus meil juba on ja kui teiseski kõik ühesugune olema peab, siis ajalugu lihtsalt kordub.