18.02.2022
Laste vaktsineerimise ohtlikkusest räägiti Eestiski palju ja avaldati ka meelt. Pilt on illustratiivne.
Eestis pandeemia tingimustes toimuvat on nimetatud apartheidiks ja meditsiiniliseks fašismiks ning need süüdistused kipuvad üha enam tõepõhja jalge alla koguma.
Eesti venekeelne meedia kirjutas loo sellest, kuidas haiglasse viidud 65-aastasel mehel lasti surra, sest ta polnud vaktsineeritud. Siin tundub olemas olevat täielik kuriteo koosseis, eriti rängalt aga on eksitud arstieetika vastu, jättes inimese arstiabita.
Kindlasti põhjendab haigla seda möödapäästmatu valikuga, kuid selge on üks – arstid teevad vahet inimesel ja inimesel, aga seda ei tohi meedikud kohe kindlasti teha. Oleks see veel lahinguvälja olukord, kus surmavalt haavatu asemel eelistatakse seda, kel on ellujäämislootust, aga haigla teeb valikuid inimeste vahel, kellel on võimalik terveneda.
Kõike seda saadab ju varem levitatud propaganda, mille järgi algul päästis vaktsineerimine üldse haigestumisest; siis tegi elu korrektuurid ja selgus, et vaktsiin laseb kergemalt põdeda, aga jätab haigestudes ellu – konkreetse juhtumi korral tulnuks just vaktsineerimata inimest aidata, sest teised on kaitsesüstiga päästetud. Praegu aga kumab loost läbi kättemaks mittevaktsineeritutele.
Veel hullemaks teeb olukorra see, et tegu on ka poliitilise otsusega – Riigikogu liikme Margit Sutropi algatusel viidi valitsuse poolt poliitilisel tasemel ellu otsus, et vaktsineerimata inimesed lükatakse kogu ühiskondlikus elus, eriti aga tervishoius, tahaplaanile. Kui see pole fašism, siis mis see on?
Praegu peaks Eestis võimul olema liberaalne valitsus. Nn liberaalne demokraatia väidab, et neil on esiplaanil üksikisiku vabadus, kuid seda ei järgita ammugi enam.
Kolumnist Alexandra Marshall kirjutab: “Covidi-ajale on hakatud üha enam viitama kui meditsiinilisele fašismile, kuna selle aluseks on kollektivistlik mõtteviis. Kõiksugu võimu kuritarvitamine on olnud lubatud, kuna seda õigustatakse kollektivismiga: sa oled isekas, kui keeldud vaktsiinist; me kõik oleme selles asjas ühiselt, jne. Valitsuste koroonavastased meetmed on samuti olnud kaldu kollektivismi poole. Segregatsioon, riikliku karistuse hirmuga peale surutav diskrimineerimine, vaktsiinipassid, vaktsineerimise nõue tööhõivepoliitika osana. Rikutud on kõike seda, mida inimesed on siiani pidanud oma individuaalseteks õigusteks. Tegemist on meetmetega, mis on vastuolus kõigi Lääne tsivilisatsiooni aluseks olevate seaduste ja eetiliste kohustustega.”
Kaja Kallase valitsus pole seega enam liberaalne, vaid fašistlik, sest kõik see meenutab just Hitleri ja Stalini aegu, mil kogu ühiskond tegutses kollektiivselt ning üksikisik oli null. Apartheidi nimetamine selle poliitika osaks on täiesti õigustatud ning ka kollased kuusnurksed tähed on omal kohal – see on natsionaalsotsialism kajakallaslikus kastmes. Stalinlik “kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad” on praegugi kasutusel.
Samas on seesama liberaalne leer karjunud üksikisiku õigusest – naiste marsil oli kõrgel plakatid “Minu keha, minu valik!” Kui saabus sundvaktsineerimise aeg, oli see loosung unustatud. Või kehtib ainult abordi kohta.
Kui vastab tõele see, millest kirjutab kolumnist Ivan Makarov loos “Kas selle inimese on tõesti mõrvanud Kaja Kallase valitsuse sutropism?”, siis ootab pandeemia lõppedes demokraatlikku ühiskonda (kui see vaid alles jääb) ees uus Nürnbergi protsesside sari, kus kohtualusteks on nii arstieetika hüljanud meedikud kui ka sutropliku vaktsineerimisapartheidi kehtestanud poliitikud.
Kogu juhtumil on ka ühiskondlik aspekt: tegu oli vene perekonnaga ja seda kajastas ainult venekeelne Eesti meedia – kui poleks Ivan Makarov asja eestlastele tutvumiseks esitanud, möllaks solvumine Eesti arstisüsteemi peale vaid venekeelses kogukonnas ja pärast me kõik kollektiivselt imestaksime, et miks kohalikud venelased Eesti riiki ei salli. Praegu saame üheskoos õigust nõuda.
Jüri Kukk, toimetaja