12.05.2024
Ei tahtnud Eurovisiooni teemal seekord sõna võtta, kuna tegemist on seksuaalvähemuste muusikaloomingu ja geikultuuri festivaliga ja mina ei ole nendes küsimustes üldse pädev. Pole ime, et ka sinna eksinud Norra oma ulmeliselt kauni, karge ja võimsa looga jäi viimaseks, heites pärleid pedede ette.
Visuaalsed efektid, heli ja nii mõnegi solisti uskumatu vokaalne tase (tajusin küll, kuidas mõned noodid olid pikendatud tuunerite, efektide ja nähtamatu taustalauljate abil, aga ilus oli sellegipoolest) olid mulle küll arusaadavad, aga jääb täiesti naeruväärseks „vääramatu põhimõte“, mille kohaselt olevat tegemist täiesti poliitikavälise üritusega.
Kui kõik seal on suunatud LGBT väärtuste propageerimisele sama massiivselt, nagu Putin propageerib Ukraina kuulumist Venemaale, siis tegemist on sügavalt politiseeritud ja ülimalt kallutatud agressiivse muusikasaatega. Isegi ETV kahvatub sellise raudse ideoloogilise distsipliiniga võrreldes.
Globalistide peastaabist olid „rahvusriikide žüriidele“ antud selged juhtnöörid: kui nõrk kesise esitusega Šveitsi lugu sai järjest 12 punkti ja sellise varuga, et rahvahääletus ei suudaks selle esikohta enam vääratada, siis ei olnud tegemist mitte muusikaekspertide, vaid käsutäitjatega. Ja mis Eesti eksperdid need Sarrap taustalaulja Vilgatsi ja harimatu Teppaniga ikka on, ärge tehke nüüd nalja. Ja veel mingi Aleksandridi, kui ma praegu õigesti mäletan.
Kui aastaid tagasi ilmus eurolavale habemega naine, siis ma teadsin kohe, et ta võidab niikuinii (seekord pilastas ta pärast Tartu vaimu äravägistamist ajaloolist ABBA laulu). Kui šveitslast esitleti kui ilma kindla soota isikut (vist mittebinaarne, ma pole arst ja selliseid termineid täpselt ei mäleta), siis ma teadsin, et ta kuulutatakse kindlapeale võitjaks.
Meil siin mitu aastat upitati samal põhjusel Eurovisioonile Ingerit, ja kui see oleks paar aastat tagasi õnnestunud, oleks Eesti saavutanud teise võidu Eurovisiooni paravõistlusel. Ja siis oleks tänavu see edev seelikus šveitsi juust imenud käppa, aga loomulikult mitte enda oma.
Miks üldse teemat üles võtan? Tänu EPL-ile, kus ilmus lugu „Krister Paris: Eesti võiks niisugusele Eurovisionile rohkem mitte minna“.
Paris kirjutab:
„Vägisi jääb mulje, et Hollandi võistkond kõrvaldati kriitilise suhtumise pärast Iisraeli sõjakuritegudesse. Kõigepealt pahandab Hollandi laulja Joost Klein pressikonverentsil, miks ei pea Iisraeli laulja vastama ebamugavatele küsimustele.“
No mis laulja see Klein on, jäägem ikka tõsiseks. Lolli eurotšastuškaga aktivistist kloun, kes korraldas skandaali. Kui Iisraeli esindaja on juba kutsutud Eurovisiooni lauluvõistlusele, siis võistle temaga ja lükka poliitiline räuskamine esmaspäeva peale. Aga kuidas suudaks koomik Joost võistelda oma europapa-kupleekestega juutide kauni ballaadi ja täiusliku esitusega? Võrreldavad vokalistid olid ainult Prantsusmaal ja Gruusial. Ja ehk Sloveenial ka.
ERR avaldas ka artikli „Eurovisiooni võitja Nemo: nautisin hetke ja rääkisin oma loo“: laulja loodab, et finaalkontserdi ajal ja järel tunnevad mittebinaarsed ning transsoolised inimesed, et neid nähtakse.“
Selleks lauluvõistlus siis ongi, et „mittebinaarsed ning transsoolised inimesed tunneksid, et neid nähtakse.“ Ja räägiksid oma õuduslugusid. Muidu neid ju ei nähtagi hommikust õhtuni.
Mis puutub Parise väitesse (kes ka võiks rääkida oma loo, äkki tal on kaks naba), et Eesti võiks Eurovisioonile mitte minna, siis mina arvan, et Eesti võiks Eurovisioonile hoopis taidlejaid mitte enam saata. Kreisiraadio nõmetses vähemalt serbohorvaadi keeles, siin aga kuulsid eurooplased muidu kaunikõlalist eesti keelt niivõrd mustalt esitatuna, et mulje just keelest oli kahetsusväärne. Marko Veisson oli ainus, kes viisi ja intonatsiooni pidas, seda küll madalamas registris.
Liikumine aga oli selline, nagu oleks grupp eitesid Savisaare talongiajal järjekorras kitsas poeruumis korraga trügima hakanud. Mis viga siis oli Yana Toomil sellises sumatohas hakkliha varastada.
Eesti delegatsioon ja puuluubiga pähe saanud 5miinust aga jätsid kasutamata oma ajaloolise võimaluse. 5Miinuse finaalesituse lõpus ütles Kohver hollandi keeles „Dankjewel!“, mis tõlkes tähendab „aitäh!“. Niimoodi otsustati toetust avaldada võistluselt välja visatud Joost Kleinile. Eestlased oleksid aga võinud üldse esinemisest loobuda solidaarsusest tolle eurotolaga. Siis säästaksime me eurooplaste kõrvu veel ühest möödalaulmisest ja 5Miinust saaks elu lõpuni spekuleerida, et kui mitte see õilis loobumine, siis oleks eesti kolelaul kindlasti võitnud.
Selle kolossaalse raha eest, mis raisati Eestis „eesti“ „laulu“ korraldamise ja Eurovisioonil osalemise peale, näidati Euroopale mingit provintsiaalse klubi taidlust. Nii et isegi Ukraina, isegi meie Läänemere naabrid ei andnud meile punktigi.
Ivan Makarov