01.12.2023
Täna esines ETV hommikutelevisiooni eetris välisminister Margus Tsahkna.
Ta rääkis üsna hädise näoga, et Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) eesistumine, millest Eesti ilma jäi, poleks olukorras, kus Venemaa kõike blokeerib, Eestile mitte midagi andnud. “Eesistumine, kui see oleks kuidagi jõuga läbi surutud, poleks andnud Eestile midagi. Oleksime seal istunud ja tohutu oma inimeste ressursi kinni pannud, aga saavutanud midagi ei oleks… OSCE peaks tagama julgeolekut Euroopas, aga ta ei suuda seda, kuna üks liige viib läbi agressiooni Ukrainas,” märkis Tsahkna Venemaa sõjakuritegusid loetledes.
Aga oletagem midagi teiste riikide loogika kohta, kui nende esindajad rahumeeli viibisid ühel istungil sõjakurjategija Lavroviga ja ei teinud numbritki sellest, et Eesti kandidatuur OSCE eesistumisele oli vetostatud Venemaa poolt.
Euroopas teatakse väga hästi, et EV peaministri pereäri aeti Venemaaga kogu sõja vältel ilma igasuguste südametunnistuse ja inimlikkuse ilminguteta, rikkudes sanktsioone ja valetades, valetades, valetades…
Miks siis ei kõlvanud sellise peaministriga riigi esindajatel natuke tšillida Lavroviga?
Juhtum OSCE-ga tõestas, et Kaja Kallase autoriteet rahvusvahelisel areenil on bluff ja NATO peasekretäriks kandideerimise jutud olid pigem anekdoot. Talle võidakse küll anda mingeid auhindu, kinnitada ta rinnale mingeid plekitükke, aga kes saab usaldada riiki, mille valitsusjuhi perekond tarnib terroririigile metalli sõja ajal?
Riiki, mis lasi Herbert Simmi välja ja muudkui promob riigireeturit riigitelevisioonis?
Riiki, kus võimu saavad valida Lavrovi ja Putini alamad?
Riiki, mis kasutab Venemaaga analoogset valimistulemuste võltsimise süsteemi?
Riiki, mis võttis vastu kümned tuhanded põgenike nahas putinistid?
Riiki, mis on EL-i liige, aga ei uuri isegi Ukrainale elanike poolt annetatud miljonite haihtumist, nagu ei karistanud ka Põhja-Eesti pangast ja VEB-fondist mitukümmend miljonit varastanud isikuid, kuigi nende nimed on avalik saladus?
Riiki, mis salastab oma võimurite korruptsiooni ja muid kuritegusid automaatselt 75-ks aastaks?
Riiki, mille parlamendi välisasjade komisjoni juht armastab fotografeerida lapsi?
Riiki, mille välisminister on kooliharidusega?
Riiki, kus praktiseeritakse „presidendi“ määramist erakondade tagatubades ilma igasuguste vastaskandidaatideta?
Miks peaks Euroopa usaldama rahvast, keda selle rahva enda poliitiline, ajakirjanduslik ja loominguline „eliit“ põlgab, teeb lolliks, solvab, laimab, alandab, umbusaldab ja laostab?
Õigesti ütles välisminister Margus Tsahkna, poleks OSCE eesistumine Eestile midagi andnud. Ega OSCE-le ka mitte. Samas rõhutas Eesti 200 liige oma tänases Terevisiooni intervjuus, et Lavrov sai seal ikka kõvasti propagandat teha ja Venemaale punkte teenida kolossaalse auditooriumi ees. Kas härra Tsahkna tahab nüüd öelda, et Eesti on erinevalt Venemaast mingi napakas riik, kes ei oskaks kasutada kõrget rahvusvahelist tribüüni? Äkki meie välisministergi on Venemaa omast rumalam?
Halb töö, meie välisministeerium, ja vikerkaarelipp teie peahoonel teid ei aidanud – OSCE kuuletub hoopis homofoobsele riigile, mis just kuulutas LGBT liikumise kuritegelikuks.
Ja teil on olematu rahvusvaheline kaal, meie peaminister.
Ivan Makarov