20.08.2022
Lubadused…
Kaks aastat oleme oma igapäevaelu piiranud üleilmse koroona-pandeemia pärast. Isegi mõistetav, et kui tahad end viirusest eemale hoida, siis ei tõtta sa rahvarohketesse kohtadesse. Sundvaktsineerimine küll ületas inimõiguste piire, kuid päris jõuvõtetega ikkagi süstalt õlga ei surutud.
Kliimamuutused ja kaks kuuma suve on samuti surunud koduseinte vahele. Minu tõrvakatusega korteri lagi on nagu saunakeris, aga jahutavat kondetsioneeri ma ei kasuta, sest elektriarve nööriks hinge kinni. Sooja süüa ma ei tee, pesu pesumasinaga ei pese, korterit tolmuimejaga ei korista, pesemas käin külma duši all, sest boiler kütaks kohe elektrihinna üles.
Nii et praegu on just elektrihind meie elu pausile surunud ja kui nähtamatu viirusega ja kuuma suvega võin kui paratamatusega leppida, siis Nord Pooli hinnamanipulatsioonid ajavad ka kõige vaoshoitumal eestlasel vere keema.
Kõike ei saa ajada Venemaa agressiooni süüks Ukrainas, sest Eesti energeetika ei ripu otseselt vene nabanööri otsas, kuigi meid kõiki puudutav ja hirmutav sõda mõjutab kogu Euroopat.
Ukraina abistamiseks teen meelsasti annetusi, aga Eesti Energia nuumamiseks ma oma niigi tagasihoidlikku sissetulekut pole nõus kulutama. Esimest korda pärast Eesti taasiseseisvumist tunnen, et ma olen tige, et tahaksin rünnata neid liigkasuvõtjaid. Aga ometi armastan oma maad, oma rahvast, linde, loomi ja liblikaid, oma esivanemate sissetallatud radu.
T.L (autor on toimetusele teada)