06.01.2019
EKRE jääb oma veendumuste juurde ka valitsuses.
Reformierakonna esimees ja poliitlillelaps Kaja Kallas avaldas pärast EKRE valimisprogrammi avaldamist valjuhäälset nördimust, et rahvuskonservatiivid ei kavatsegi oravapartei puudliks hakata.
“Peale eilset EKRE programmi avalikustamist on lõplikult selge, et EKRE-l pole pärast valimisi Reformierakonnaga ühisesse valitsusse asja, sest nad ohustavad Eesti põhiseaduslikku korda,” teatas Kallas BNS-ile.
Mõistagi on Kallase tõlgendused, eriti põhiseadusliku korra ohustamises, tema enda asi. Kogu Kallase jutust aga kumab läbi pettumus, et EKRE ei kavatse muganduda ega kartellierakonnaks muutuda, mille peale paljud võimupoliitikud ilmselt lootsid ja loodavad. Nii Mart Kui Martin Helme on selgelt välja öelnud, et EKRE ei hakka soinistuma ehk siis ta ei lähe Põlissoomlaste kapitulantliku osa teed.
EKRE valimisprogramm on tõesti eriline või nagu ütles pühapäevases saates “Räägime asjast” Martin Helme: “Eesti Konservatiivne Rahvaerakond kavandab riigireformi ja laupäeval paika pandud seisukohad on poliitiline deklaratsioon sellest, mida erakond kavatseb võimule tulles ära teha.”
Anvar Samost väitis Vikerraadios: “EKRE programm on kindlasti väga kallis, kui keegi peaks seda valitsusse jõudes tõsimeelselt realiseerima hakkama.” Kui varem on arutletud, kas erakond soovib valitsusse minna, siis programmi põhjal võib Samosti sõnul näha, et EKRE-s on otsus langenud: nemad järgmise valitsuse tegemisel kindlasti ei osale.
Ilmselgelt arvab Samost samuti, et EKRE sooviks olla üks kartelliparteidest ja ta ei suuda uskuda, et üks erakond mõtleb tõsiselt seda, mida räägib. Vale on ka see, et EKRE märtsivalimiste järel valitsusse minna ei taha – tema võimalik partner peab lihtsalt mõistma, et Eestis on suveräänse rahvusriigi päästmiseks vaja peenhäälestamise asemel põhjalikke reforme.
Ekslik on ka Samosti seisukoht, et EKRE rihib hoopis 2023. aasta valimisi, et ainuparteina võimule saada – rahvuskonservatiivid seavad oma valimistulemusega kartellipoliitikud juba nüüd sündiva fakti ette, et nendeta enam valitseda ei saa.
Samost pole julgenud välja öelda ilmselget asja – kui EKRE julgeb sellise programmiga välja tulla, millega teised ei pruugi haakuda ega neid valitsusse tahta, siis pole tegu mitte poliitvangerduse ega populismiga, vaid on üks poliitiline jõud, kel on tõsine siht silme ees, millelt nad ennast kõrvale kallutada ei lase. Eesti poliitikas on see esmakordne asi.
Sõna on juba võtnud ka keskerakondlane Raimond Kaljulaid, kes üritab samuti asja käsitleda võimupoliitikute moodi: me lootsime, et EKRE muutub ise kuulelikuks, euromeelseks, globalistlikuks ja multikultuurseks, aga näe, ta ei kavatsegi meie nootide järgi laulda!
Mõistagi on toimuv suur šokk kartellierakondadele, kellele EKRE on alati tüütu ja rahulikku elu segav olnud, kuid nad on lootnud, et temaga läheb samamoodi, nagu Res Publica, Vabaerakonna ja tulevikus ka projektiparteiga Eesti 200, kes lülitusid vabatahtlikult nende toiduahelasse. EKRE volikogul vastuvõetu oligi märguanne, et see erakond mõtlebki tõsiselt ellu viia seda, mida on lubanud!