21.06.2022
Pala bussipeatus
Kirjutan oma kogemusest Eesti ametkondade võhiklikkuse teemal Peipsiääre vallas näitel. Pala asulas läks hiljuti lahti suur ehitustöö “ülikiire optilise internetivõrgu rajamise osas” millega mõni aeg tagasi oli Enefit kimpus kui tegija, kes harrastanud optikavõrku vedada nii vanade, ammuilma mahajäetud kolhoosifarmide juurde, kuhu naljalt isegi ilma erivahenditeta enam ligi ei ole võimalik saada, kuna mahajäetud paigad on lihtsalt niivõrd metsa kasvanud. Ometi on leitud EL-i rahastuse näol need õigeteks paikadeks, mis varustada gigakiire intenetivõimalusega.
Mina nägin oma silmaga, kuidas minu koduvallas rajati mõne nädala eest niisugune kiire optikavõrk paari aasta eest maha jäetud bussipeatusesse, mida enam 2-3 aastat ei külasta ükski buss ega isegi mitte kosmosetulnukad teistest dimensioonidest. Selle sama soojaga veeti optika ka ühte 2+ dekaadijagu inimtegevusest puutumata krundil paiknevasse, ilmselgelt tänasel hetkel kasutuskõlbmatusse saunauberikku.
Kuna ise elan asulasüdamikust 2 km eemal, asusin lähemalt uurima, et mis tööd käivad kuna teeveered värvilisi kaikaid täis, milledest mitmel kirjas “puur” – uskusin esiti juba, et ehk onu Sämm on naftat leidnud ja kupatab meid – maakaid – varsti üldse kodudest minema. Selgus aga, et tegu hoopis ammuseaja projektiga, millest olla tuli takus, kuna EL-i andnud rahad just selleks, et katta seni eelkõige pikki aastaid “edulooriigi” arengust kõrvale jäänud piirkondi parema kommunikatsioonivõrguga…
Mobiilioperaatori napp internet võimaldas siis mul ka välja otsida umbkaudu, et millega tegu ja sattusin allikatele, milles Enefit juba saanud pragada, et neid võrke toetusrahade eest mahajäetud paikadesse ja käimlaaukude kõrvale rajab.. Ja näib, nagu ütleb vanasõna – “ega must moodu jäta”, käib ikka samarada edasi ja EL toetusmeetme eest rajatakse endiselt võrke vanadesse saunadesse ja mahajäetud bussijaamade klosetiaukude veerde – mine sa tea, äkki mööda sõitma juhtuval kõrgel Brüsseli ametnikul lööb kohalikust rammusast toidust põhja alt ja viimane peab kiiruga külastama esimest ettejuhtuvat asutust enese kergendamiseks, seal klosetiaugu kohal kükitades saab kauge külaline nentida, et kae õudu, isegi kiire interneti on tänu EL-i õndsale rahakülvile liidu äärealade kemmergutesse sisse suutnud vedada – tekitaks niisugune nägemus kindlasti karusema tunde igas eurobürokraadis.
Kuna ma aga teemat nuuskides sain vihjeid, et see üle kümnendi tagasi alustatud projekt nägi ikka mõneti vaimusilmas ette, et tõesti jõuab interneti püsiühendus ka kaugematesse liidu paikadesse siis hakkas häirima, et Eesti riik oma rahatõstmiste ja korruptsiooni raames – nagu alati – otsustab ikka, et selle toetuspaketi rahadega ei ehita me mitte maakatele ühendust, vaid esmalt vahetame välja Viimsi aiataguste “moraalselt vananenud” võimalused ja alles siis, kui midagi järgi jääb, simuleerime, et oleme ka seal, milleks algne meede ette nähtud, endal suure töö käigus naba paigast punnitanud…
Kirjutasin vastava arupärimisega ka majandus ja kommunikatsiooniministeeriumile, saamaks infot, et kas mahajäetud bussiooteputkade klosetiaukude veerde ikka on mõtet optikavõrku rajada, Raigo Iling, sideosakonna nõunik ei vastanud mulle selle küsimuse osas mitte midagi sisulist, kuid kinnitas, et Enefit Connect OÜ rajab piirkonnas võrku, Enefit Connect OÜ-ga on ajakirjanduse andmeil leping võrgutööde rajamiste osas aga lõpetatud…
Nagu näha, oravapartei ajab ikka kellegi teise asja ja puudused, millised Enefiti tegemistes sees (just see korduv mahajäetud kohtadesse võrkude rajamine) ja mis ei teeni ka maksumaksja huve, jätkuvad kohaselt korrumpeerunud oravavõimule eestiriigis endises mahus ja ükski koer ei haugu…
Näib, et Enefit Connect OÜ munsterdati vaatamata kitsaskohtadele jälle selle ca 70 miljonise lepingujuurde ja võrguehitustööd vanade farmide, bussijaama klosetiaukude ning saunade ümbruses olevatesse nõgestikesse jätkuvad sellesama soojaga, nagu ta ennemust eestiriigis ikka on toimunud.
Inari,
Pala küla elanik