09.02.2019
Euroopa Komisjoni arvates on vihakõne kõik, mis nende tõearusaamast väljapoole jääb.
Ilmselgelt on Eestis palju neid poliitilisi jõude, kes tahaksid vihakõnet kriminaliseerida, ja ennekõike on need võimulolevad kartellierakonnad, kelle sooviks on nii oma (riiklik) ideoloogia kinnistada.
Eesti karistusseadustikus juba on säte, mis näeb ette karistust tegevuse eest, millega on avalikult kutsutud üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundiga, aga on üks oluline lisanõue – sellega peab olema kaasnenud reaalne oht isiku elule, tervisele või varale.
Praegused vihakõne kriminaliseerimise soovijad aga tahaksid seaduse kujundada selliseks, et mistahes “solvang” kuulutataks vihakõneks, sealhulgas ka konstruktiivne kriitika, mis võib-olla kellelegi võimuritest ei meeldi. See on väga ohtlik tee, mis Lääne-Euroopas ongi juba viinud sõnavabaduse suure piiramiseni. Kõigepealt hakatakse selle alusel piirama mistahes kriitikat homoagenda ja migratsiooni vastu – Soomes näiteks on see juba täie rauaga tööhoos. Koos sellega tulevad ka piirangud mistahes opositsiooniliste seisukohtadele ehk teisitimõtlemisele – riik saab oma hoobade kaudu seda reguleerida. See on Venemaa tee.
Edasi aga võetakse vihakõnede nimistusse kõik isiklikud solvumised (mitte solvamised) – ehk siis ei tohi teha mingit märkust, mis võiks kedagi mistahes moel “solvata”. Lääne liberaalses ruumis ei tohi sageli rääkida tüsedusest, sest see võib paksusid solvata; lihatoitudest, sest see solvab veganeid, ja nii edasi. Nii kasvatataksegi üle kergesti solvuvate lumehelbekeste põlvkond, kes esimese tavapärasusest kõrvalkaldumise puhul akendest välja viskuvad või siis muutuvad üliagressiivseks ja vägivaldseks, nagu Trumpi presidendiks valimise järel.
Kogu Euroopas on näha, kuidas “õigeks” ideoloogiaks peetakse liberaalset, mille tulevikuplaanidesse kuuluvad nii “euroopalikud väärtused” kui ka migratsiooni soodustamine. Konservatiivsed jõud seevastu sooviksid rohkem toetada traditsioonilises ühiskonnas püsimist. Kuna aga liberaalsus on suuresti nii EL-i kui Lääne-Euroopa maade riiklik poliitika, siis üldjuhul tähendabki vihakõne opositsiooniliste jõudude kriitikat võimulolevate liberaalide vastu, mida tahetakse vaigistada, kuid selline summutamine on üdini ebademokraatlik.
Postimees kirjutab, et Euroopa Nõukogu võttis juba 2008. aastal vastu raamotsuse, milles räägitakse teatud rassismi ja ksenofoobia vormide ja ilmingute vastu võitlemisest kriminaalõiguse vahenditega. Selles nähti ette ELi riikide õigus- ja haldusnormide sellekohast lähendamist ning muu hulgas rõhutati internetis leviva vihakõne kriminaliseerimise vajadust.
Tänaseks on just selle otsuse tulemil kaasatud vihakõne vastasesse olemuselt ebademokraatlikusse võitlusesse ka kõik suuremad sotsiaalmeediaplatvormid. Näiteks koostasid “veebikeskkonnas vohava rassistliku ja ksenofoobse vihakõnega” võitlemiseks Euroopa Komisjon ja neli suurt IT-ettevõtjat – Facebook, Microsoft, Twitter ja YouTube – 2016. aasta mais Internetis leviva vihakõne vastase võitluse tegevusjuhendi.
Sotsiaalmeedia aga on koht, kuhu on üle kolinud need mõttelaadid, millele peavoolumeedias enam sõna ei anta. Võimulolijatele see ei meeldi ja nüüd ollakse tsenseerimas ka internetis. Nii ongi varsti tagasi tulemas lendlehtede aeg, kui soovitakse ennast kuuldavaks teha.
Eestis tuleb vist tänada justiitsminister Urmas Reinsalut, kes Postimehe andmetel on otsustanud tagasi lükata Euroopa Komisjoni nõude vihakõne kriminaliseerimiseks. Reinsalu leiab nimelt, et Eesti kehtiv õigus on piisav ja mingit täiendavat vihakõne karistusõigust Eesti ühiskond ega õigusruum ei vaja. «Euroopa Liidu õigust tuleb üle võtta terve mõistusega,» sõnas ta. Minister laskis justiitsministeeriumi veebilehelt maha võtta ka Kristen Michali ajal üles pandud vastava tegevuskava, kirjutab Postimees.
Vasakvalitsuse kahe liikme, Keskerakonna ja sotside sooviks on vihakõne kriminaliseerida, mis tähendab, et neid valides hääletab valija sõna- ja südametunnistuse piiramise poolt. Kartellierakonnad on ju otsustanud toetuda kõiges sellele, mida ütleb Brüssel – ja too nõuabki suukorvistamist, et keegi ei saaks avalikkuse ees migratsioonipoliitikat ja teisi “euroopalikke väärtusi” kritiseerida.
Vihakõne on kahtlemata halb nähtus, kui see on tingitud pahatahtlikkusest. Paraku on otsest inimeste põhjuseta solvamist neis siiski vähe, küll aga lubavad vihakõneseadused nii riigivõimul, ideoloogiatel kui ka lihtsalt kergesti solvujatel panna suu kinni neil, keda nad ei salli, kes paljastavad nende valesid või kes teevad õiglast, kuid neile talumatut kriitikat.
Tegelikult on umbusk võõraste vastu saatnud inimkonda kogu tema eksistentsi jooksul – nüüd aga on “ksenofoobia” järsku kriminaalne nähtus! Oleks veel, et praegused migrandid olekski täiesti korralikud inimesed, aga terve Euroopa halab ju nende kuritegude käes – kuid nende vastasus käib “võõraviha” alla! Sama on ju ka traditsioonilise heteroseksuaalse perekonnaga – vihakõne on ka see, kui sa ei tunnista, et su kõrval võivad mistahes kummalised kooslused olla. Aga see on ju otsene vaba arvamuse vägistamine!
Vihakõneseadust on teatud klikile vaja repressioonirelvana. Poliitilis-ideoloogilise teisitiarvamise eest karistades ei muutu inimene sellest sallivaks, vaid otse vastupidi. Kui kedagi karistatakse ksenofoobia eest seetõttu, et ta lihtsalt võõraid oma maale ei taha, siis see inimene ei hakka kunagi suhtlema ka naabrusesse elama asuva migrandiperekonnaga. Ta võib küll vait olla, kuid ta ei ulata ka abikätt siis, kui nood hädas on. Aga eelnimetatud klikk ei tahagi tema sõprust sisserändajatega – ta vajab vaikimist, et neid migrante vastuhakuta sisse vedada.
Kõigil vihakõne kriminaliseerimise pooldajatel soovitaks mõelda selle, mis saab siis, kui Eestis peaks võimu haarama mingi religioosne, nõukogulik või muu ideoloogiline režiim, kelle poliitika on ilmselgelt tänasele riigipoliitikale – mis siis, kui nemad kasutavad vihakõneseadust ära oma huvides? Keelavad näiteks ära küüditamistest rääkimise, nõukogude korra kritiseerimise, massirepressioonide meenutamise – kõik seda saavad nad teha ju sellesama seaduse alusel, ainult aluspunktid tuleb teised paika panna.
Kõigepealt aga tuleks mõelda inimkonna ajaloole, kus alates Jeesus Kristusest kuni kommunistideni on püütud inimesi üksteist armastama panna, kuid sõjad ja vihkamine pole kunagi lakanud. Nüüd püütakse halvaks olemist välja juurida karmide karistustega ning inimlikuks olemist teha seadustega kohustuslikuks – võite uskuda, vihakõneseaduslased, et see kukub haleda kolinaga läbi ja seesama pealtnäha õilis seadus sillutab tee totalitarismile.