27.08.2018
Igor Gräzin on poliitik, kes pole oma euroskeptilisust kunagi varjanud.
Laupäevane Postimees avaldas juhtkirja, mis on pühendatud Igor Gräzini räigeimaile mahategemisele, ja seejuures kasutatakse stiili, mis oli omane sotsialismiaja võitlustele “kodanlike natsionalistide” vastu!
Seda üllitist läbi lugenuna jääb meelde vaid see, et juhtkirja kokkusoperdaja pole kasutanud ainsatki argumenti, mis näitaks Gräzini mistahes vastuvõetamatut tegevust, küll aga kasutatakse ohtralt matslikult mõnitavaid väljendeid, alustades nimevariandist “Igor Nikolajevitš Gräzin”. Edasi seostatakse kogu nimetatud persooni tegevus ehk tema minek Euroopa Parlamenti sooviga ennast “klounina” esiplaanile tõsta ehk Pavlinski kombel “ennast munandeid pidi tänavasillutise külge naelutada”, nagu väljendub Postimees.
Postimees imestab Gräzini “pooltevahetuse” üle, sest ajalehe arvates läheb Gräzin “klounide” ehk Euroopa Parlamendi “pentsikute” saadikute hulka. Sellesse seltskonda laotakse kokku “Hitleri fännid, Mussolini lapselaps, Playboy jänku, praegused ja endised kommunistid, Kremli mõjuagendid jne”, kellele valijad olevat andnud mandaadi, et “oleks tsirkust”. Postimees võtab endale õiguse mõnitada tuhandeid ja miljoneid valijaid. Juhtkirjas väidetakse, et Igor Gräzin on vähemuse esindaja ehk siis euroskeptikud on praegu Euroopa föderaliseerimise pooldajast pisut taga — kuid pärast valimisi see enam nii ei pruugi olla.
Tegelik Postimehes berserkerliku raevu põhjus aga on hoopis selles, et kogu oma poliitilise karjääri jooksul avalikult euroskeptikuna esinenud Igor Gräzin (kes pole seega pooli vahetanud) läheb Euroopa Liidu vastaste ridadesse, keda Postimees üritab paigutada “klounide” nimistusse. Järgmise aasta mais toimuvad uued europarlamendi valimised, kus teiste seas ka Viktor Orbani ja Steve Bannoni juhitavatel konservatiividel on suur võimalus oma mõju suurendada ja Euroopa Komisjon oma kontrolli alla võtta — just siin peitub põhjus, miks Postimees on laskunud nii madala ilkumiseni.
Kuna eelnimetat juhtkiri viitab ka Postimehes ilmunud Joosep Värgi loole “Pooleks aastaks õppe- ja tutvumisreisile”, siis tasuks lisada ka need momendid Gräzini intervjuust, mis vallandasid ajalehe verbaalse oksendamishoo ja kõhulahtisuse.
Kohe alguses on kolm põhiseisukohta, mis loo autorile silma jäid: “Igor Gräzini hinnangul on EL-i parim osa kaubandussidemed ja vaba liikumine”, “Kellelgi pole enam vaja ühendusest lahkuda, sest see laguneb nagunii” ja “Pagulaskriisi peab peatne eurosaadik Euroopa tsivilisatsiooni katastroofiks.” Samuti arvab Gräzin: “Ma olen Eesti Vabariigi ajaloos esimene – ja ma loodan, et mitte viimane – euroskeptik, kes saab Euroopa Liidus mingile ametlikule kohale.”
Lisaks toetab Gräzin Brexitit, tema seisukoht on, et “Kogu Visegrádi grupi riikide suhtes on käitutud halvasti,” ta ütleb intervjuus “Neid ideid, mille nimel olen valmis surema, on väga vähe alles jäänud. Üks neist on Eesti ja Eesti vabaduse idee” ja veel mõndagi sarnast. Seejuures aga selgitab Gräzin ka seda, et tema euroskepsis “…baseerub lihtsalt sellel, et see, kuidas Eesti läks 2001–2002 ELi suunas, oli tingimustelt väga halb. Mindi loosungiga. Keegi ei küsinud, mis me võidame ja mis me kaotame. Õige loosung tol ajal oli see, et läheme Euroopasse, sest sealt saab ilgelt pappi.” Lisaks arvab ta, et vähemalt pooled RE liikmetest on euroskeptikud.
“Pole põhjust ronida seltskonda, kus ainsaks võimaluseks tähelepanu saada on Europarlamendi kõnepuldis püksid alla lasta,” arvab juhtkiri, kuigi taustaks on pigem hirm selle ees, et Gräzinil pole vaja seda teha, tema saab oma osava sõnaseade, julguse ja poliitiliselt mittekorrektsete arvamustega tähelepanu juba enne kõnepulti astumist. Pealegi võib konservatiivseid kõnelejaid pärast valimisi nii palju olla, et see ei saa enam kuidagi tähelepanuta jääda!
Siia sobivad taustana ka kaks lauset intervjuust, mille Gräzin andis ERR-ile: “Aga ütleme niimoodi, et teie ja paljud inimesed pole harjunud asjadest rääkima niimoodi nagu need on,” – see puudutab euroskeptikutest “kloune” europarlamendis. “Mõned aastat tagasi Andrus Ansip ütles, et tule poliitikasse tagasi ja ma ütlesin, et ma pole oma euroskeptilisi vaateid muutnud ja ta ütles, et meil on ka neid vaateid vaja,” aga selgitab seda, kuidas euroskeptik Reformierakonda ja tema valijaid esindama pääses.
Mis aga puutub Postimehe juhtkirja, siis normaalses, sõltumatus ja endast lugu pidavas ajalehes poleks sellist ilastavat juttu (mis teadupärast väljendab kogu toimetuse seisukohti) peatoimetaja poolt trükki lastud. Eks see annabki põhjus Postimehe suhtes arvamust revideerida — kui see arvamus polegi juba allpool lugupidamise piiri. Postimees igal juhul laskis trükisõnas küll oma püksid alla.