14.06.2018
Rahvuslaste jaoks jääbki kaljulaid vaid kujuks martsipanimuuseumis.
Ebatavalisel moel presidendiks valitud Kersti Kaljulaid on oma ametisoleku ajal teinud mitmeid kummalisi avaldusi ja üheks selliseks võib pidada ka 14. juunil, küüditamise aastapäeval öeldud sõnu: “Hoidugem vaenlase kuju loomisest!”
BNS vahendab Kaljulaidi: “Repressioonidega ja küüditamisega ei võideldud pelgalt meie riigi vastu, võideldi meie rahva, keele ja kultuuri vastu, meie tuleviku vastu. Selleks, et kunagi enam ei sünniks vaba Eesti riiki. Öö varjus toimetati väga eesmärgipäraselt. Just seetõttu peame meie olema kõikjal igasuguse vaenlase kuju loomise vastu. Sest meie teame, mida see kaasa toob ja kui raskelt need haavad paranevad,” märkis Kaljulaid sotsiaalmeedias.
“Ning meie teame, et viha külvamisega ei muuda mitte keegi ennast lõplikult tugevaks. Need kurjuse režiimid on kadunud, kuid vaba Eesti on taas tulnud. See ongi määratu vahe demokraatia ja vabaduse ning totalitaarse kurjuse vahel,” lisas Kaljulaid.
Hoiatus vaenlase kuju loomise ja vihakülvamise eest ei sobitu kuidagi küüditamispäeva konteksti. Kui riigipea peab silmas seda, et küüditajad lõid vaenlase kuju ja asusid seda hävitama, siis miks hoiatab ta selle eest eesti rahvast, küüditamise ohvrit? Ehk asub õige adressaat siiski kusagil mujal?
Kõigepealt eksib Kaljulaid hoiatuses, et vaenlase kuju pole vaja luua, juba sellega, et ta on endiselt olemas ega ole kunagi kuhugi kadunud. See vaenlane peitub riigipea “oma inimestes”, kes peksid jalgadega eelmise küüditamispäeva mälestusküünlaid ja kes kogunevad okupatsioonisõduri juurde “surematut polku” ülistama.
Kurjuse režiimid on alles, küüditajast vaenlase kuju on nähtav Nõukogude Liidu õigusjärglase Venemaa agressiivses poliitikas, mille tagajärjel on juba hõivatud naaberriikide maid ja aetud jällegi kodust välja krimmitatarlasi. Vastupidi, eesti rahvas ei tohi unustada seda vaenlase kuju, seda enam, et uued vaenlase kujud kerkivad ise esile islamimaailmast, Vahemere põgenikepaatidest ja riikliku suveräänsuse aspektist võttes ka pealesunnitud eurodirektiividest. Kas riigipea soovib, et me ka neis vaenlast ei näeks?
Mis puutub aga viha külvamisse “vabas Eestis”, siis pole proua Kaljulaid ilmselt märganud, kuidas riikliku poliitika kaudu ja peavoolumeedia toel on vaenlase kuju loodud EKRE-st, kes ei soovi midagi muud, kui vaid eesti rahva, tema keele ja kultuuri ning suveräänse rahvusriigi allesjäämist. Muidugi ei märka president seda, sest ta ise ongi selle vaenlase kuju meisterdamises kaasa löönud!
Presidendi sõnumit saab tõlgendada kui üleskutset unustada 1941. aasta 14. juunil alguse saanud kannatused, sest “kurjuse režiimid on kadunud, kuid vaba Eesti on taas tulnud”. Ei, miski pole kuhugi kadunud, kurjus on alles ja seepärast tuleb vaenlase kuju juba ette ära näha. Viha külvamist pole küll vaja, aga veel vähem on vaja sinisilmsust, et äraviimised oma kodust meid enam ei ähvarda.
Kommunistlikke küüditajaid ja nende ideoloogiat just peabki vihkama, mitte unustama, nagu soovitab Kaljulaid. Kuigi tegelikult tundub, et vihahoiatusega pidas president silmas hoopiski teisi protsesse ja see oli mõeldud siseriiklikuks poliitiliseks tarbimiseks, küüditamise aastapäev oli vaid sobiv moment ideoloogiliseks sõnumiks.