20.11.2018
President Kaljulaid esindab Eestis muuhulgas ka makronismi.
President Kaljulaidi esmaspäevane kõne on täis pikitud täiesti mõistusevastaseid arvamusi.
“Mul on kahju, et meie pikaajaline välispoliitiline suund, mida kõik Eesti valitsused ja parlamendid on aastakümneid justkui vaikiva kokkuleppena konsensuslikult hoidnud, on täna toodud valimisvõitlusesse. Seda juhtub, kui näha inimeses peaasjalikult valijat ja rahva arvamuses protsendipunkte,” ütleb Kaljulaid.
President peaks mõistma lihtsat demokraatia tõde – olgu valimiskampaania aeg või mitte, rahvas ja teda esindav Riigikogu peavad olema otsustesse kaasatud. See pole mingi postulaat, et teravaid asju ei tohi valimiste eel arutada, sest see võivat kellelegi häältepüügis kasulik olla – ka sel ajal tuleb päevakorda tulnud ühiskonna valuküsimused täie rauaga läbi arutada, toovad need kellelegi kasu või mitte! Muidu ju saakski kõik hämarad asjad valimiskampaania perioodil ära ajada!
“Täna avaldatud küsitluse tulemustel on Eesti rahvas kõige rohkem mures äärmuslike ja populistlike jõudude ja sallimatuse kasvu pärast. See on see, mis teeb Eesti rahvale palju rohkem muret kui mingi mütoloogiline ränderaamistik või isegi neist endist pisut erinevad inimesed,” väidab Kaljulaid.
Vaadaku riigipea Postimehes selgitusi erakondade kaupa – kuna äärmusluse aluseks on uuringus pandud EKRE, siis joonistub erakondade lõikes välja see, et “äärmuslusvastasus” on tegelikult kartellierakondade üleskeeratud EKRE-vastasus, ehk suunatud kindla poliitilise jõu vastu. Muide, “äärmuslik” EKRE tõigi selle igati salastatud rändeleppe päevavalgele ja valmistab ülbele kartellipoliitikale ka edaspidi suurt peavalu! Ja äärmusluse vastu oli vaid 20% inimestest – 80% ei pea EKRE-t halvaks.
Ränderaamistik aga olevat Kaljulaidile “mütoloogiline” – siit kumab välja, et president ei soovigi ühtegi ohtu näha, tema võtab üheselt üle vasakliberaalse maailma seisukoha, et lepe on hea, ja mingit arutelu pole vaja, isegi kahtlused on patt! “… neist endist pisut erinevad inimesed” – pisuke erinevus on see, et me ei palveta keset päeva otse tänaval ega valmista keldris pommivöösid!
Edasi järgneb presidendi suust juba tavapärane loba, et Eesti ei ole kriisis, me olevat hästi hoitud, ja siis järgneb pauk – kriisis olevat meie poliitika! “Täna ei ole põhiküsimus, kas Eesti toetab ÜRO ränderaamistikku või milliseid mõjusid see Eestile kaasa toob või ei too. Täna on põhiküsimus, kas Riigikogu poolt ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus on töövõimeline või ei ole,” väidab Kaljulaid.
Kui presidendile pole ÜRO rändelepe oluline, siis on see vaid tema isiklik seisukoht. Rahvale on, seda näitavad kolme päevaga rändevastasele petitsioonile kogutud 10 000 allkirja (praegu juba üle 12 000)! Aga see, kas valitsus on töövõimeline või mitte, on just vastupidiselt tühine küsimus – demokraatlikus riigis ongi see tavaline, et kui valitsuses olulistes küsimustes kokkuleppele ei jõuta, siis tuleb midagi üle vaadata, kasvõi valitsuse koosseis. See on demokraatia, kui te seda veel ei tea, proua president!
Edasi arutleb president pikalt parlamendi rolli üle käivas tülis, “unustades” teadlikult, et algselt polnud selle Riigikogusse viimine üldsegi kavas, seda lepet taheti võimalikult salaja läbi suruda. Parlamenti jõudis ta sellepärast, et mahhinatsioonid nähti läbi ja Riigikogus häältega toetuse saamine on ainus võimalus heakskiit läbi suruda.
“Täna ei ole põhiküsimus, kas Eesti toetab ÜRO ränderaamistikku või milliseid mõjusid see Eestile kaasa toob või ei too. Täna on põhiküsimus, kas Riigikogu poolt ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus on töövõimeline või ei ole,” arvab Kaljulaid. Veel kord, presidendiproua, valitsuse töövõime on tühiasi, ränderaamistiku mõjud on hetkel kõige tähtsamad!
“Nii pikaajaliste põhimõtetega ei mängita,” ütleb Kaljulaid. Riigi välispoliitilised põhimõtted pole kivisse raiutud – kui maailm muutub, tuleb ka neid muuta. Praegu ongi maailm iga päevaga üha enam senist nägu kaotamas, rahvusriikide Euroopa Liidust on saamas föderatiivne Euroopa, valla on pääsemas 250 miljonit majandusmigranti – kõik see sunnib ka välispoliitikat muutma. Vastupidiselt globalistist presidendile leiab EKRE, et välispoliitika tulebki üle vaadata, sest iga päevaga muudetakse üha rohkem ka neid niinimetatud põhiväärtusi.
Mis puutub ühistesse väärtustesse, millest palju räägitakse, siis Kaljulaidi ja kartellipoliitikute globalismimeelne väärtuspakett erineb radikaalselt Eesti Põhiseaduses kirjapandust: Eesti iseseisvus ja sõltumatus on aegumatu ning võõrandamatu, see peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade. Rändelepe on Põhiseaduse seisukohtadele just suureks ohuks!
Eesti rahvale aga soovitaks pöörata tähelepanu sellele, et ei president, riigivõim ega peavoolumeedia ei käsitle mitte kuskil rändeleppe potentsiaalseid ohte, vaid see on kuulutatud sajaprotsendiliselt heaks asjaks. Sellise ideaalse dokumendi olemasolu pole võimalik, seal on kindlasti kaheldavaid kohti sees küllaga, kuid neid varjatakse – ja seda teevad nii president kui valitsus! Ülihea asi on alati ülikahtlane! Seda näitavad kasvõi suured vassimised rändeleppe eestikeelses tõlkes!
Aga järsku polegi rändelepe president Kaljulaidile mitte väärtus-, vaid kaubapõhine – koha eest Julgeolekunõukogus heakskiit Hukatusleppele! Aga kõigile heakskiidu läbisurujatele – see asi haiseb juba nii hullusti, et halb lehk jääb teile igal juhul külge!
Ja lõpetuseks jurist Lauri Vitsuti tõdemus ERR-is: “Kui see on meie otsus, siis me ei liitu ja meie ei pea seda rahvusvahelisele kogukonnale põhjendama.” Ta ütleb ka nii: “Presidendile oleme andnud põhiseadusest tulenevalt vaid esindusfunktsioonid, oleme aktsepteerinud, et president on ühiskonnas tasakaalustav jõud. President ületab aga oma pädevust, kui teatab, et “on õiglane küsimuse otsustamine üle anda Riigikogule.” Miks siis president tahab olla igas pulmas pruut ja matustel kadunuke – ta devalveerib nii riigipea institutsiooni lõplikult!