“Rassismi” ja “ksenofoobia” omapära: mõistete rakendamine sõltub rahvusest ja rassist

Eestis (nagu kogu Läänes) on saanud tavaks, et kõiki halbu foobia-sõnu ja mõisteid kasutatakse vaid põlisrahvaste puhul.

Laupäev, Viru trammipeatus. Seal seisavad viis noort venelannat ja kolm neegrit, kes tunnevad ilmselgelt õrnema soo vastu huvi. Üks neist läheb slaavitaridega vestlema, hiljem järgnevad talle teisedki mustanahalised.

Ei saagi aru, kas tüdrukutele uus seltskond meeldib või mitte, sest Viru keskuse poolt ilmub viis vene noormeest, ilmselt tüdrukute austajad. Konflikt tundub õhus olevat, sest noored vene mehed ei ole eriti sõbralikud, kuid midagi ei juhtu – aafriklastel hakkab järsku kiire. Vene noored lähevad trammi nr 4 peale, neegrid kaovad parki. Rassismipuhangut ei tulnud.

Kõik uuringud näitavad, et Eesti venelased on kõvasti vähem vastuvõtlikumad “euroopalikele väärtustele” kui eestlased – nad on tugevalt homo- ja ksenofoobsemad. Sel nädalal Postimehes avaldatud uuringutulemus ütleb, et venelased on eestlastest rohkem ka võõrtööjõu vastu.

Miks siis pole praktiliselt kuulda venelaste homofoobiast ja rassismist? Isegi rahvustevahelise vaenu õhutamisest pole venelaste puhul räägitud – küüditatute mälestusküünalde peksmine jalaga oli vaid huligaansus. Ometigi on venelased eestlastest ka temperamentsemad!

Peamiseks põhjuseks on see, et venelastel puuduvad oma vasakliberaalid, kes oma rahvust selliste süüdistustega ründaksid, nagu see on eestlaste kogukonnas. Kogu Läänes ja nüüd ka Eestis käivad kõik sellised süüdistused ainult põlisrahva kohta ja need on enamasti algatatud “sallivuslike põliselanike” endi poolt. Vaid harva esitavad süüdistusi vasakliberaalide poolt välja õpetatud vähemused või migrandid, nagu pakistanlane Ažhar.

Feministid, sallivuslased, inimõiguslased, liberaalid, vasakpoolsed, geiaktivistid ja teised globalistliku mõtlemisega jõud suunavad alati löögi põlisrahva pihta. Neeger pole kunagi must rassist, poolpaljas geiparaadist osavõtja ei riiva kunagi inimeste sündsustunnet, migrant ei õhuta kunagi viha – seda teevad ainult põliseestlased, -rootslased, -soomlased ja teised kohalikud.

Üheks põhjuseks on ka vasakliberaalide hirm – katsugu feminist minna Rinkby moslemile selgitama tema naise õigusi. Või öelgu antirassist vihasele venelasele, et neeger, kes tema tüdrukut noolib, on sõber, keda peame pilpa peal hoidma…

Venelasi ei süüdistata Eestis kunagi üheski patus, sest ka nemad on migrandid ja vajavad integreerimist. Aga see ei tähenda, et nad pole kellegi vastu vaenulikud. Kui jätame nüüd eestlased üldse mängust välja, siis olekski päris huvitav teada, mis juhtub siis, kui venelased nahutavad “pederasti” või peksavad läbi mustanahalise?

Mitte midagi ei juhtu” Selliseid juhtumeid on kindlasti juba olnud, erinevalt eesti kogukonnast, kelle puhul on absoluutne enamus kseno- ja homofoobia juhtumitest välja mõeldud. Vene kogukond on eesti omast emotsionaalsem, temperamentsem ja sellega seoses ka agressiivsem, ning paneb ka “rassismita” paika nii võõrad, nende ideoloogiad kui ka võõraste kaitsjad. Nende puhul ei jõua miski avalikkuse ette, sest omi “sallivuslasi” pole, eesti “sallivuslased” aga venelast ei puutu.

Vasakliberaalid jäävadki hambaid teritama vaid põlisrahva kallal. Vene kogukond erineb eesti omast sellega, et sinna pole võitlus multikultuurste “euroopalike väärtuste” ja traditsionalismi vahel jõudnud – venelased võitlevad peamiselt oma vabastaja-staatuse eest viimases suures sõjas. Isegi võitlus fašismi vastu neil teistsugune kui eestlastest antifa-del – venelasele on fašist ainult see, kes on otseselt suurvene vägevuse vastu, mingi neegri värk neid ei huvita.

Märgatav on olukord, kus ka rahvuslikult mõtlevad eestlased pole väga vastu ukrainlaste sisseveole – need olevat vähemalt kristlased ja nende kaasaminek “euroopalike väärtustega” tundub isegi nende Lääne-huvi taustal üsna ebatõenäoline. Seega vaadeldakse slaavlasi ka eestlaste seas juba liitlastena teistest, agressiivsetest kultuuriruumidest tulijate vastu. Kuigi me vajume algul vähemusse ja siis unustusse nii slaavlaste kui moslemite arvu kasvades.

Eestlased on väga kehvas olukorras, sest nad on põlisrahvas ja omal maal. Teised kõik on tulijad, neil on tagala, ja ei juhtu midagi, kui nad siia kodu rajada ei saa – lähevad mujale. Ainult eestlastel pole kusagile minna. Seetõttu ründabki globalistlik multikulti-sallivusleer ennekõike põlisrahvaid – kui need on hävitatud või maadligi surutud, saab siin märatseda kes tahes, “sõltumata rahvusest, rassist, nahavärvust, soost, keelest, päritolust, usutunnistusest, poliitilistest või muude veendumustest, samuti varalise ja sotsiaalse seisundist”.