18.01.2023
Muutusi rahvastikus näeb iga päev tänavatel liikudes.
Kolmapäevases infotunnis tunnistas kultuuriminister Piret Hartman, et Eestist tahetakse luua “mitmekesist” riiki, võõrad võivad vabalt tulla ja nad “lõimitakse” siia ning lõppkokkuvõttes saavad eestlased olema üks paljudest rahvustest. Kes andis kolmikvalitsusele õiguse loobuda põhiseaduses kirja pandu rahvusriigi ideest?
Eestis pole kunagi põlisrahvalt küsitud, kas nad tahavad massiliselt võõraid siia, oma ajaloolisele kodumaale. Neid on lihtsalt sisse lastud ja eriti hulluks on asi läinud Reformierakonna valitsedes. Nüüd tunnistas Hartman, et see ongi riiklik poliitika.
Eesti keele kaitsmise ümber lihtsalt mängitakse. Kui riiklik poliitika on võõraid massiliselt sisse lasta, siis mingil hetkel kaotab eesti keele oskus ja õpetamine tähtsuse. Venelaste ja ukrainlastega juba ongi nii, et viimastel aastatel täiesti venekeelseks muutunud keskkonnas pole neil lihtsalt eesti keelt vaja. Sama kehtib juba ka inglise keelega – vaevalt et rahvusvahelise keskkonnaga firmades üldse eesti keelt räägitakse ja ka Bolti-Wolti kulleritega suhtleb noorem rahvas selles keeles.
See on võigas, et rahvusriigis tahetakse põlisrahvas eestlased muuta üheks paljudest rahvustest ja mõistmatu on, kes andis üldse riigile õiguse selliseks arengukavaks: “Eesti on kestlik rahvusriik, kus kõigil on hea elada. Eesti inimesed on koostöömeelsed, jagavad eesti kultuuriruumi, väärtustavad Eesti riiki ja tunnevad ühtekuuluvust sõltumata emakeelest, kultuuritaustast või elukohast. Mitmekesises Eestis jagavad kõik inimesed demokraatlikke väärtusi ja kannavad ühist Eesti identiteeti. Riigi tegevus on inimkeskne ja toetab kogukondade arengut. Kõik inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud ja kaasatud. Eesti inimesed soovivad oma elu Eestiga siduda, nad osalevad aktiivselt kogukondlikus ja ühiskondlikus elus ning aitavad kaasa riigi arengule. Selleks on neil palju mitmesuguseid võimalusi nii Eestis kui ka väljaspool Eestit.”
Mis “kestlik rahvusriik” see veel on, kui sellega kaasneb “sõltumata emakeelest, kultuuritaustast või elukohast”? See on ju multikultuurse riigi määratlus. Siin pole enam lõhnagi ei Vabadussõja ega Laulva revolutsiooni ideaalidest.
“Kõik inimesed tunnevad, et nad on väärtustatud ja kaasatud”? Seda tunnevad kõik teised, aga mitte eestlased – seni oli see nende maa ja nemad otsustasid, edaspidi on see kõigi rahvaste maa ja kõik otsustavad. See pole enam rahvusriik.
Kust võtavad Hartman ja teised globalistid, et eestlased tahavad sellist Eestit, kus nad on teisejärgulised? Kas tõesti arvatakse, et eestlased on senisest õnnelikumad, kui ülalkorteris palvetab moslem, läbi seina kostab ukraina keel, vastaskorteris tuleb india toidu lõhna, aga eesti keeles pole kellegagi rääkida?
Eestlastel on ju ometigi kurvad kogemused – seesama Nõukogude ajal sisse toodud Vene kontingent käib 9. mail pronksokupanti kummardamas, vene pensionärid sõimavad ühistranspordis eesti keelt, Pirita rannas räägitakse soojadel suvepäevadel peamiselt Lasnamäe keeles, isegi politseist olevat lahkunud 15 inimest, kes keeldusid Venemaa agressiooni Ukrainas hukka mõistmast. Me ei ole 50 aastaga venelastega sõbraks saanud ja nüüd tahetakse, et “Eesti inimesed on koostöömeelsed, jagavad eesti kultuuriruumi, väärtustavad Eesti riiki ja tunnevad ühtekuuluvust sõltumata emakeelest, kultuuritaustast või elukohast.” Kas riigi asjapulkadel endil selliste utoopiate peale iiveldama ei hakka?
Seda uutmoodi riiki luuakse ainult võõrastele, eestlased peavad kavade järgi hoopis ise “internatsionaalses” taustapildis oma koha leidma. Võõrad on tehtud kõige tähtsamateks, kellele eestlased peavad ruumi tegema – ja ilmselt peavad nad seejuures ka “õnnelikuks saama”, sest muidu ässitatakse Maris Lauri vaenukõneseadus neile kallale.
Õigus oli neil, kes teadsid ette, et Reformierakonna võimule tulles tapetakse eestlaste rahvusriik. Kahju, et sellega on kaasa läinud ka Isamaa. Tunnistas ju isamaalane Aimar Altosaar hiljuti Postimehes , et “hea rahvuslane” pidavat olema “avatud”.
On ilmselge, kuhu sellise rahvusriigi lõhkumisega jõutakse: sinnamaale, kus on Prantsusmaa oma “islamiseparatismiga”; kus on Rootsi oma Lähis-Ida klannide superkuritegevusega; kus on Saksamaa on pidevate tänavapussitamistega ja nii edasi. Mingit multikultuurset paradiisi ei tule, nagu pole kunagi tulnud ei Ameerika Ühendriikides ega Lääne-Euroopas.
Veel on aeg see hullumeelsus tagasi keerata ja kõige paremini saab seda teha märtsis, valides EKRE!
Uued Uudised