14.03.2018
Roland Tõnisson Objektiivi konverentsil 2016
Vabariigi hümni seaduse eelnõu võib näida pisiasjana, ent seda see ei ole, sest kõik suured sigadused saavad alguse väikestest seatempudest. Ja üheks selliseks sigaduseks oli 2018. aasta 13. märtsil EKRE algatatud eelnõu tagasilükkamine, leiab kirjanik Roland Tõnisson.
13. märtsil 2018 lükkas Riigikogu tagasi Eesti Vabariigi hümni seaduse eelnõu (edaspidi „eelnõu“). Enamik saadikuid ei toetanud eelnõud, põhjendades seda väga abstraktsete väidetega – „hümn on südames“ ja „inimesed teavad niigi.“ Viidati sellele, et ükski tervemõistuseline inimene ei hakka tegelema sellise pühaduseteotusega, nagu hümni sõnade muutmine vms.
Kui keegi oleks Riigikogus hümniseaduse tõstatanud aastal 1993, oleks minagi olnud pehmelt öeldes hämmingus, sest tegemist on ju elementaarse, iseenesestmõistetava riikliku sümboliga, mille kallale minek oleks olnud mõistusevastane. Teised fraktsioonid viitasidki seoses antud eelnõuga inimeste vabadusevajadusele ja tervele mõistusele, ent just nimelt selles asjas peamegi Issanda Aastal 2018 olema hinnangu andmisel ettevaatlikud.
EKRE fraktsiooni kõnealust ettevõtmist ei või isegi mitte ettenägelikkuseks nimetada, sest viimased aastad on näidanud, milleks kõigeks inimmõistus on võimeline. Ja seda on enam kui eales oleks võinud arvata. Meie põhiseaduses ei ole ju näiteks fikseeritud, et abielu on mehe ja naise vaheline leping, sest vajadust selle järele ei arvanud keegi kunagi tulevat.
Saksamaal kerkis esile huvigrupp, kes nõudis ajateenistuse vabatahtlikkust ka meestele, kuna selle lubamine ainult naistele olevat soolise ebavõrdsuse ilming. See ajas piltlikult öeldes lühisesse nii kohtusüsteemi kui ka ühiskondliku õiglustaju, kuigi „vana head“ Saksamaad on juba raske millegagi üllatada.
Taani Luterliku Kiriku piiskoppide kogu oli sunnitud välja andma ringkirja, milles nõuti, et kui pastorid ka ise ei usu kristliku usu põhitõdedesse, nagu näiteks Kristuse ülestõusmisse, siis selliseid veendumusi ei tohiks ometigi kantslist jutustada. Kes oleks võinud uskuda sellise olukorra võimalikkusse pool sajandit tagasi?
Kõikides riikides, kus on seadustatud samasooliste „abielu,“ on kõik alanud „vaid“ soovist likvideerida ebaõiglus ühiskonnas kooseluseadustelaadsete toodetega. On välja naerdud kõik, kes on hoiatanud abieluinstitutsiooni labastamise eest. Kuhu on tänaseks välja jõutud? Kas oleks keegi mõnikümmend aastat tagasi võinud mõeldagi sellest, et abielu võiks olla kuidagi teisiti kui mehe ja naise vahel sõlmitud? Kes oleks võinud arvata, et Euroopas hakatakse nõudma nekrofiilia ja pedofiilia seadustamist?
Ja hümnist – Kanadas on hümni tekst muudetud seaduse jõuga sooneutraalseks ja patsifistlikuks. Mis takistab ühel halval päeval Eestis hakata nõudma sama? Mitte miski, sest keegi tunneb end ühel hetkel solvatuna nii sõnadest kui ka meloodiast! Ja kas tõesti ei leidu Eesti poliitmaastikul huvigruppi, kes sooviks „õiglust jalule seada?“ Elu on näidanud, et ükskõik millisele ajuvabadusele leidub Eesti poliitikas kaasakisendaja.
Eesti rahvas ja meie olemasolu vajavad kaitset ajuvabaduse ja südametunnistuse puudumise eest. Eesti Vabariigi hümni seaduse eelnõu võib näida pisiasjana, ent seda see ei ole, sest kõik suured sigadused saavad alguse väikestest seatempudest. Ja üheks selliseks sigaduseks oli 2018. aasta 13. märtsil EKRE algatatud eelnõu tagasilükkamine. Öeldakse, et kes on truu väheses, on ustav ka suures, ning kes on äraandja pisiasjades, on valmis ka suureks pettuseks ja reetmiseks. EKRE fraktsioon näitas eelnõu esitamisega ainsana üles poliitilist ustavust omariiklusele.