16.12.2023
Tartu mainet kujundavad juba ammu teistsugused väärtused, kui seda on ülikool ja Emajõgi. Võõrad Tartu tänaval.
Isegi peavoolumeedia kirjutab juba Kaja Kallase valitsuste “avatuse” tagajärgedest, sest võimupoliitikute vassimisest hoolimata pole enam võimalik varjata seda, mida kuuleb ja näeb pealinna tänavatel – Tallinn on multikultuurseks muutunud ja eesti keel kaob vaikselt, kuid üsna kiiresti avalikust ruumist.
Kui võtta arvesse kõik Eesti kodanikud, välisriikide omad, kodakondsusetud, elamisloaga siin elavad inimesed, ajutised töölised ja illegaalid, kes panevad Tallinnas õhtul pea padjale ja tõstavad hommikul üles, et päevategemistega alustada, siis kindlasti on eestlased pealinnas juba tugevas vähemuses, alla 50 protsendi.
Kindlasti huvitaks paljusid, milline on Tallinna demograafiline olukord hetkel, kuid vastav uuring ei peaks olema riiklik tellimus – sel juhul tuleb taas Nõukogude-aegne pilt, mille andis ka viimane rahvaloendus. Ehk siis 67% eestlasi, 25% venelasi ja pisut ülejäänuid. Võib-olla tunnistataks ka ukrainlaste lisandumist, aga tõene see pilt poleks kohe kindlasti.
Viimase rahvaloenduse pealt oli näha, et see oli riiklik tellimus, saavutamaks Eestist pilti, kus eestlased on enamuses, venelasi on neljandik ja veidi teisi, aga see ei ole kuidagi reaalne. Rahvaloenduse metoodikat kritiseeriti juba enne loendust, sest seal aeti kõik võimalikult segaseks, kasvõi mitme emakeele variandiga. See ongi liberaalsete valitsuste pikaaegne poliitika ja mitte ainult demograafia vallas, vaid igal elualal – varjata tegelikkust, peita osa infot, ajada andmed võimalikult segaseks, uputada soovitud andmed vähemtähtsa info üleküllusesse.
Hea näide on ka lollitamine sisserände piirarvu üle – ettevõtjad nõuavad arvu 1307 paarikordistamist, samas kui ise toovad arvukate erandite ja tagauste kaudu tuhandeid odavtöökäsi sisse, ja samas on neil ikka veel odavtöölistest puudus.
Mis aga puutub Tallinna rahvastikku, siis peale kiiresti väheneva eestlaskonna on siin kolm suurt gruppi esiplaanil – venelased, ukrainlased ja aafriklased. Esimesed kaks paistavad silma vene keele rääkimisega, mustad rassiliste tunnustega. Lisaks neile on ohtralt rahvast, kelle päritolu võib vaid aimata: tulnukad Kesk-Aasiast, araabiamaadest, Türgist, Pakistanist, Indiast, Bangladeshist ja mujaltki. Neid andmeid saab võib-olla kõige kindlamalt kapo aruandlusest, millest selgub, et moslemeid on Eestis juba 10 000 (peamiselt ilmselt Tallinnas) ja nende arv kasvab kiiresti – ja kapo hoiatab ka kinniste kogukondade eest. Riigivõim vaikib neil teemadel.
Keeleliselt tungivad peale ennekõike vene ja inglise keel, kuid nagu selgub Postimehe kommentaariumist, on Tallinnas tugevnemas ka keeleline Paabel. Paljud valgenahalised eurooplasedki ei räägi omavahel mitte eestlastele tuntud inglise, saksa või soome keeles, vaid jutustavad muudes Euroopa keeltes, kas hollandi, rumeenia, katalaani, albaania või mõnes muus keeles. Kolmas maailm on ka endast märku andmas: ka hindude või pakistanlaste valjud hõiked on juba tavalised.
Tallinna internatsionaliseerumist soodustab venemeelne linnavõim ja venemeelsuse all pole mõeldud mitte Putini agendat, vaid venekeelse kogukonna eelistamist. Kõlvartid, belobrovtsevid, beškinad, svetid ja teised ei mõtle eestluse säilimisele või eesti keele positsioonile, sest nad esindavad oma kogukonda ja võitlevad ainult selle eest. Nende poolt on venestamisele tee valla.
Kaja Kallase valitsedes on riiklik poliitika täiesti massimigratsiooni toetav, valitsus ei tea reaalselt sedagi, palju siin põgenikena tulnud ukrainlasi on. Riiklik ja pealinna poliitika on suunatud sellele, et võõraid aina juurde tuleks – näiteks Tallinna arenguplaanid näevad ette üha uusi kortermaju ja uusasundusi. Eestlasi varsti enam Tallinnasse rändamiseks ei jätku ja uued korterid lähevad võõrsilt tulijatele – tuttuued kortermajad kõmavadki keelte rohkusest. Muide, ka Nõukogude Liidu poliitikas oli Tallinn mõeldud tulevikus miljonilinnana – nii nagu Reformierakond jätkab NLKP poliitika jätkuna endise Nõukogude Liidu aladel odavtööjõu sissevedu, nii kasvatakse ka Tallinna miljonilinnaks.
Ilma kahtlusteta võib ennustada, et Tallinn on peagi teine Brüssel või Malmö no-go-tsoonide, tänavatel lärmavate lõunamaalaste, tõmmude ja mustade taksojuhtide, kultuurikonfliktide ja teiste multikultivõludega.
Uued Uudised