30.09.2018
Urmas Sutrop näitas Delfi veergudel, et propagandistliku demagoogia tootmine on tõesti väga loominguline protsess.
Taas on Delfi veergudel lugejate ette jõudnud järjekordne paskvill, ja seda liberaaldemagoogi Urmas Sutropi sulest.
Pole vist mõtet üle korrata seda, et Sutrop on läinud nn Krossi teed, keda ta loos ülistab, ning ta otsib tuima järjekindlusega seoseid EKRE ja Putini vahel mõlema geiagendavastasuses. Kas midagi muud enam ei osatagi välja mõelda, et kartellileer aina kordab üksteise väljaütlemisi üle?
Sutrop nimetab immigratsiooni “olematuks”, mis on ilmselt seletatav tema vasakliberaalsete silmaklappidega ega ole vastamist väärt. Edasi aga läheb ta ukraina odava tööjõu juurde ja paneb asjad paika – selle sissetoomise vastu seistes olevat tegu umbusalduse kasvatamisega Eesti tööandjate vastu ning sellega koos Eesti riikluse ja ühiskonna destabiliseerimisega, mis omakorda olevat jällegi Kremlile meeltmööda.
Ei maksa lootagi, et Sutrop hakkaks tundma muret eestlaste osatähtsuse kahanemise pärast, mis iga sissetoodud slaavlasega süveneb. Samuti ei suuda see mees vist mõista, et iga ukrainlane tähendab Eesti töökeskkonna muutumist venekeelsemaks, sest erinevalt näiteks poolakast, saab ukrainlane Eestis vene keelega, mis on ilmselt igalühel neist suus, siin edukalt hakkama.
Sutrop mainib mokaotsast, et Mart Helme arvates lüüakse ukrainlaste värbamisega siin palgad alla, aga ta ei pea seda oluliseks, nagu ilmselt sedagi, et odav tööjõud on alati pidurdanud uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. Odavad töökäed ei sunni tööandjaid investeerima näiteks poodide selvekassadesse, sest umbkeelne ukrainlanna on ju tasuvam.
Edasi aga on Sutrop leidnud erilise maiuspala – siinsete venelaste ja ukrainlaste vastandamise. Helme ässitavat need kaks rahvust teineteise vastu üles ja muutvat venelased veelgi Kremli-meelsemaks. Eraldi rõhub mees veel ka sellele, et EKRE tahab sellega selja keerata Ukrainale – no odavamat propagandanippi annab välja mõelda!
Mõistagi pole Sutrop vähimalgi määral süüvinud sellesse, et ukrainlased tuuakse siin peamiselt venekeelsesse töökeskkonda – seega hakkavad sisseveetavad ukrainlased konkureerima peamiselt venekeelsel tööturul, võttes oma väiksema palgasooviga töökohad ära siinsetelt venelastelt. Vaat just siin peitub oht venelaste ja ukrainlaste vaheliste pingete kasvus ja seda ei tee mitte EKRE, vaid odavat tööjõudu sissevedavad ning rahast pimestatuna rahvuslikkuse minetanud tööandjad!
Sutrop tahab vist öelda, et kui mingi riik on Eestile välispoliitiliselt sõbralik, siis ei tohiks talle midagi keelata, isegi kui see on Eestile kahjulik. Ja endastmõistetavalt ei tule talle pähegi, et Ukraina jääb sel moel ilma oma parimatest töömeestest, nagu ka Eesti on loovutanud oma töömehed Soomele, ja veab nende asemele omakorda mahajäänumate riikide poegi-tütreid, keda vajaks ka kodumaa.
Täiesti üle mõistuse kasvab Sutropi suurejooneline EKRE võrdlemine kommunistliku Nõukogude Liidu ja natsliku Saksamaaga vähemuste ja rahvaste kollektiivse sildistamise ja represseerimise võtmes. See on tõesti demagoogilise pilotaaži kõrgtase, tõmmata paralleelid EKRE ja ajaloo kahe kuritegelikuma režiimi vahele!
Urmas Sutrop näitab selle loo kaudu ennast vasakliberaalsest vihast pimestatud inimesena, kes ei jaga tõesti enam reaalset elu, ja paneb read kirja vaid hetkeemotsioonist haaratuna. See on tema mure, ainult enne enne loo kirjutamist võiks uurida ajakirjandust, et kas teised politrukid pole mitte kõike seda EKRE kohta juba kümneid kordi öelnud!
Kõige hullem kogu loo juures on mõistagi see, et vasakliberaalse ideoloogiatöötaja ametinimetus on “keeleteadlane”. Loodetavasti on mõeldud ikka globalismi, mitte eesti keelt. Aga eks uusmarksistlik haritlaskond ole alati võimuideoloogiale truu olnud ja elus püsimiseks oma lojaalsust teiste materdamisega tõestanud…