26.11.2023
Peresisene buratinovastane ehitusvägivald
Nagu teada, on ÜRO nimetanud 25. novembri rahvusvaheliseks naiste vastu suunatud vägivalla lõpetamise päevaks, nii et selle nädala laupäev oli ka vastavalt sisustatud. Sain enda kohta palju uut teada.
Esiteks Tsopp-Pagana artiklist selgus, et kuna minu naine ei ole meie pika abielu jooksul kordagi olnud siniseks pekstud näoga, siis mina kasutan järelikult tema suhtes palju hirmsamat vägivalda, osates seda kavalalt varjata. Tundsin ennast viimase maniaki ja jätisena.
Meeletult vihastab see, kui kõiges halvas süüdistatakse perekonda – Uued Uudised
Siis aga tundsin siiski kergendust, ja seda tänu mingi europalatist Eestisse lastud reisimishullule ametnikule.
BNS ja Postimees avaldasid loo „Kersti Kaljulaid: ka majanduslik vägivald käib lähisuhtevägivalla alla“.
Tuli kohe meelde nõukogudeaegne väljend „lüüa rublaga“. Siis peeti silmas karistust halva töö või tööluuside eest, kui jäeti ilma preemiast plaani täitmise eest, nüüd siis saab see kõnekäänd uue tähenduse. Nõukogude valuutat nimetati veel ka puurublaks, sest rubla oli välismaal konkurentsivõimetu ja Venemaalgi ei saanud selle eest defitsiiti osta. Ja nüüd kujutage ette: mees lööb naist puise rublaga! Jälgi ei jää, aga piin on kohutav.
„Lähisuhtevägivald on igasugune vaimne, füüsiline, seksuaalne või majanduslik vägivald inimeste vahel, kes on parasjagu või olnud kunagi lähedases suhtes. Kui füüsiline vägivald on kergemini märgatav, jäävad teised vägivallavormid tihtipeale varju.“ Kaljulaid täpsustab postitusele lisatud slaidides, et majandusliku vägivalla korral kontrollib vägivallatseja ohvri raha ja materiaalsete vahendite kasutamist eesmärgiga raskendada ohvri iseseisvat majanduslikku toimetulekut ning muuta ohver endast sõltuvaks. Majandusliku vägivalla tunneb ära selle järgi, et partner jäetakse majanduslikest otsustest kõrvale, vägivallatseja hoiab ohvri raha ja pangakaarte enda valduses või jätab maksmata elatise. Samuti käib majandusliku vägivalla alla see, kui vägivallatseja keelab ohvril õppida või tööle minna, sunnib teda laenu võtma või lõhub ta asju,“ vahendab Postimees.
Kas ma peaksin sellest nüüd järeldama, et olen naine? Sest minu abikaasa kontrollib minu (meie) raha ja materiaalsete vahendite kasutamist, hoiab minu raha- ja muud kaardid enda valduses ja elatist ei maksa üldse! Kujutage ette, ta annab mulle pidevalt süüa, mitte ei maksa elatist! Jah, ta kogu aeg nõuab, et ma vähem töötaksin, väites, et tervis on rahast tähtsam, ja ta lõhub minu asju – nii kui mu tööpüksid hakkavad räbalduma või sokis tekkib auk, saapad hakkavad lekkima, viskab mu naine need asjad minu loata minema. Ja sunnib uued jalga panema. Hiljuti ei lubanud mul kolmandat akvaariumit soetada, absurdselt väites, et meie toakeses 4×5 meetrit ei ole enam ruumi. No lihtsalt mingi Caligula!
Nii et K.Kaljulaidi klassifikatsiooni järgi olen majandusliku perevägivalla ohver, ainult et mees. See mind häiribki. Mitte see, et mees olen, vaid see, et mind kirjeldati naisohvrina.
Igaks juhuks mainin, et minu naine kui minust majanduslikes asjades palju arukam inimene teeb minu eest rasket tööd, säilitades kõiki neid pangakoode ja ID pinne, hoides meie ühist raha, makstes rohkeid arveid, tehes autokindlustusi, taotledes uusi dokumente ja tellides vajalikke asju. Mul põle õrna aimugi ei internetipanga kasutamisest ega rahaasjade korras hoidmisest.
Ilmselt on see tõesti peresisene majanduslik vägivald naise vastu, sest temale lasub kogu vastutus meie pereasjade ees ajal, kui mees kirjutab artiklikesi.
Aga naistevastane vägivald minu abikaasa suhtes toimub jah juba aastakümneid. Tal pole nimelt tervisekindlustust, millest teda jäeti ilma ühe teise naise, Siiri Oviiri initsiatiivil. Kõik päris- ja libapagulased Eestis saavad kohe arsti juurde, minu naine mitte. Sest ta ei nõustu tema enda peale tasulises arstiabis raha kulutama. Ja kõik kaardid on tema käes.
Häbi teil olgu, eluaegsed Kadrioru parasiidid.
+ + + + + + +
Venemaal on juba lugematul hulgal võidu- ja vabastamispäevi: nendega minnakse läbi aasta nagu eriti pika koera tükikaupa saba raiumisega: täna vabastati see linn, homme teine, siis mõni küla, siis oblast, siis nõukogude vabariik jne. On juba lisandunud ka Krimmi „vabastamise“ päev, ja kui ukrainlased ei suuda kaitsta oma, siis hakatakse Venemaal tähistama ka Mariupoli, Butša jpt kohtade ehk „uute territooriumide“ „vabastamist“.
Eestiski tegutseb pozoorlaste portaal dokole.eu, kus iga jumala päev ilmub aruanne nõukogude armee võidukast kulgemisest mööda Euroopat. Portaal kogub selleks annetusi ja eesti riik tagastab rašistidele nendelt võetud maksud.
Kuna Eesti on selles skeemis ikka veel Nõukogude Liidu subjekt, siis tähistati Tallinnas 24. novembril „Eesti saksa-fašistlikest anastajatest täieliku vabastamise 79-t aastapäeva.
Nagu teatab baltija,eu, toimus Kaitseväe kalmistul 24. novembri hommikul „pärgade asetamise tseremoonia Vabastaja Sõdalase mälestusmärgi jalamile“. Osalesid Venemaa saatkonna diplomaadid, juhid ja muud nuhid ja huligaanid, samuti veteranide ja kaasmaalaste organisatsioonide esindajad.
See on ikka muljetavaldav, kui mitu korda aastas käivad Eesti vabaduse eest võidelnud eesti sõdurite hauarahu rikkumas neid mõrvanud deržaava esindajad. Eesti „vabastati“ ju eestlastest nii osade kaupa kui lõpuks ühes tükis.
Millal nad lõpetavad oma „kalinka“ tantsimise eesti sõjameeste viimses puhkepaigas? Või ka see on kellegi eduka vene pereäri tingimus?
Ivan Makarov