Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee
 

MEEDIAVALVUR: vana hea Postimees, saa ükskord juba lahti sellest Eesti 200 taagast!

-
15.02.2024

Postimees on auväärne ajaleht, millel oli muidugi eesti rahva, keele ja kultuuri seisukohalt ka vähem rõõmustavaid perioode. Aga need on vist möödas.

Kui Postimehe peatoimetaja oli ERR-ist üle tulnud mu kunagine hea kolleeg Lauri Hussar, siis keegi ju ei teadnud, et ta ajas seal ka loodava Eesti 200 asja. Siis oli Postimehe arvamustoimetajaks määratud üks Eesti 200 loojaid ja ideolooge Herman Kelomees, kes hakkas kangutama ajalehest sellist isamaalist mõtlejat, nagu Lauri Vahtre. Et jälle – pika ajalooga lugupeetud leht, aga kahtlase erakonna värgid.

Oleks nagu aeg saada sellest poliitilisest sõltuvusest lahti – kuid ei, Postimehes ilmus lugu „Maolenvenelane. Julia Aug – eesti juurtega ja Putinit tauniv venelannast lavastaja“. Suur intervjuu, mille autor on… „Eesti 200 piirkonna esimees Denis Larchenko“.

Minu teada on Postimees komplekteeritud paljude noorte, energiliste ja pädevate ajakirjanikega, kes võiksid ise intervjueerida Augi. Miks pidi seda tegema just parteifunktsionäär? Kui Eesti 200 esindaja tahtis kirjutada mingi arvamusloo, siis miks mitte, EPL-is aga lisatakse selgituseks, et tegemist on poliitkolumnistiga, ja kõik on aus, seda enam kui sisusse mitte süveneda. Aga et erakondade piirkondade esimehed hakkavad nüüd intervjueerima avaliku elu tegelasi? Sõltumatu väljaande jaoks? Kõlab nagu anekdoot.

Muidugi on see Augi „eesti juurte“ pidev pedaleerimine juba liiast. Venelased iseloomustavad sellist ülipõgusat sugulusastet sõnadega „седьмая вода на киселе“ ehk midagi „kisselli seitsmenda vee“ taolist. Üldiselt tähendavad eesti juured seda, et inimene on Eestiga hingeliselt seotud, Augi seotus väljendub aga selles, et lapsena elas ta venelaste poolt hõivatud Narvas ja küpsemas eas käis 7 aastat eesti riigiga kohut. Kui algas Ukraina „denatsifitseerimine“ Putini röövvägede poolt, pajatas Aug Novaja Gazetas pikalt, et ta on juut ja et eestlased hävitasid juute ja tegid judenfrei. No väga pikk ja hirmus jutt oli. No et äss-äss, Putin, Eesti võiks olla järgmine.

Siis trügis ta ikkagi Eestisse, praegu Eestis valitseva e-hunta abil, et lavastada siin igasuguseid näidendeid juutide ja venelaste raskest elust kurjade eestlaste keskel. Nüüd siis legaliseeris provokatiivse lööklause „ma olen venelane“ järjekordse teatritüki pealkirjana ja ka sisu näol. Eesti keelt Aug ei oska ja ilmselt ei hakkagi õppima, „juurtele“ vaatamata, kuigi aega selleks tal oli küllaga. Aga sellegipoolest arvab neosisserändaja, et on piisavalt kursis Eesti elu-olude ja suhetega, et kõigile kohalikele epistleid lugeda. Siim Kallase fondi toel. Maru lahke taat – raha nagu raba, aga lunis Eesti Pangalt 5000 euri oma raamatukese „MINA“ jaoks, millega võib Tallinna loomaaia viimse ninasarviku maha lüüa.

Mis puutub väidetavasse Putini taunimisse Augi poolt, siis sellist asja teinud kultuuriinimesed on kõik juba kas vanglas või siis põgenenud Venemaalt ja tagaotsitavad, nagu Kaja Kallas ja Aleksandr Nevzorov. Aug aga sai Eestis tööd ja ulualuse, kuid jätkas Venemaal kartmatult käimist ja osales seal filmivõtetel, teenides lisa ja kurtes, et Eestis makstakse vähe. Nii et ärge ajage puru silma – kahjuks ei tea Postimehe lugejaskond endiselt, kellega on tegemist. See on tarbija tüssamine muide.

Mis puutub intervjueerijasse endasse, siis Eesti 200 piirkonna juht oli hoos:

„ Julia, paljudes intervjuudes Te ütlete, et olete meelega kasutanud sõnaühendust #Maolenvenelane, sest arvate, et meie ühiskonnas on olemas pinge. Te täpsustate, et see pinge on seotud poliitiliste otsustega, mida Eestis vastu võetakse.“

Kas see umbkeelne isik on Eestisse tulnud selleks, et rääkida meile siin meie omavahelistest pingetest ja kritiseerima venelaste ees EV võimu poliitilisi otsusi? Et kohe nii pädev, nii hästi informeeritud?

Lartšenko:

„Antud küsimuses viskan ma isiklikult vahest kivi ka eestlaste kapsaaeda. Jah, nõukogude ajal oli kindlasti jäetud mingi jalajälg, aga on ka muud. Mina olen sündinud juba taasiseseisvunud Eestis ning minul on natuke teistsugusemad tunded, mis puudutavad minu enda enesemääratlust. Mina isiklikult ütlen, et olengi eestlane. Venekeelne, aga eestlane. Eestlaste jaoks olen mina aga eelkõige venelane, sest räägin aktsendiga.“

Ei tasu visata kivi ei eestlaste ega näiteks juutide kapsaaeda. Sa võid ju ennast „enesemääratleda“ terviseks kelleks iganes ja ütelda, et oled juut, aga kui su ema ei ole juut, siis… No te teate. Ja Lartšenko ei saaks eal õigele mustlasele mehele, sest õiged mustlased hindavad vaid Rumeenia päritolu pruute. Eesti 200 piirkonnajuht võiks võtta omaenda intervjueeritavast eeskuju – kord on ta eestlane, siis jälle juut, siis venelane – sõltuvalt olukorrast. Mitte aga kapselduma kinnisidees, et olen eestlane. Ei ole ta ühtegi.

Lartšenko:

„Kuulun ikkagi nende hulka, kes sündisid juba taasiseseisvunud Eestis ning me oskame eesti keelt. Eesti keeles on olemas selline väljend – eesti venelane – ning me püüame pidevalt parandada neid, kes seda kasutavad, sest see mõnes mõttes solvab. Eelistame pigem, et meid nimetaks venekeelseteks eestlasteks. Okei. Nüüd on olemas üks neutraalne sõnakasutus – eestimaalane, aga minu jaoks see räägib ikkagi sellest, et mina ei saagi ennast Eestis eestlaseks nimetada. See tekitab minus sisemist stressi ja mitte ainult Eestis, vaid ka välismaal, sest ma hakkan pidevalt ka seal mõtlema oma identiteedi üle ja sellest, kuidas ma ennast tutvustan. Sooviksin ikkagi olla eestlane, sest Venemaaga mul kindlasti ei ole mingit seost ega pistmist.“

Kui soovid olla eestlane, siis ära räägi eestlastest „kolmandas isikus“, ehk „nemad“ – oli ju seda fraas „viskan ma isiklikult vahest kivi ka eestlaste kapsaaeda“. Tähendab viskab iseennast vahel kiviga? Kui on eestlane? Siis loodetavasti on ta silm täpne ja käsi ei väärata.

Ja need vaimsed piinad, need solvumised – „eesti venelane“ on solvav, „eestimaalane“ on riivav ja tekitab sisemist stressi – räägivad sellest, et võib-olla on viimane aeg pöörduda psühholoogi poole. Äkki tasuks rohkem pühenduda oma erakonna asjadele, nii et tehku tööd, nähku vaeva, siis tuleb ka rahvus lagedale.

Postimees aga võiks mõõdukamalt eksponeerida Eesti 200 partorge ajakirjanike pähe. Kas tõesti on vähe peaaegu iga päev „eesti rahvuse säilimise eest kindlalt seisvas“ lehes õlleaurude all pajatavast pupujukust.

Tõesti, see mingi eriline flirt lehtmistidega ei näe ilus välja.

Ivan Makarov 

MEEDIAVALVUR: eestlaste lapsed, milleks neid Eestile üldse vaja?