30.12.2019
Kõne all olev kohtuasi sai alguse Eesti toidu märkide kasutamisest. Pilt on illustratiivne.
Parteitu talunik Valgamaalt Kaupo Kutsar kirjutab sellest, kuidas ta Eesti kohtusüsteemi hambusse jäi.
„See ei ole meenutus nõukogude aegadest. Seda on tänaseks teinud kaks elitaarset kohtuastet Eestis.
Ligi kolm aastat tagasi tõin avalikkuse ette Toiduliidu poolse tarbijate petmise Eesti lipuvärvidega. Just nimelt petmise, sest tarbijate teadlik eksitamine ongi petmine. Jutt on lipumärgist, mida kasutatakse importtoorainest toidutoodete müümisel kodumaise toidu pähe. Lipumärgi kasutamisel 74 % tarbijatest peab vorsti üdini kodumaiseks, kuigi selle tooraine võib tegelikult olla isegi Argentiinast. Selline riigi ametiasutuste heakskiidul toimuv petmine on teinud korvamatut kahju meie kodumaise toidu tootmisele.
Toidutööstuste omanike esindusorganisatsiooni Toiduliidu juht Sirje Potisepp asus 8. oktoobril 2018 aastal mind Maalehe veergudel laimama, artiklis: “Toiduliit: väited, nagu eksitaks lipumärk tarbijat, ei vasta tõele”. Tema sõnade järgi ei suuda mina just kõrge hinna tõttu oma veiseid turustada. On kummaline, et suur arvamusliider, sellise selgelt valeväitega, üritas avalikkust eksitada.
Kuna mulle Maalehe poolt vastu artikli võimalust ei antud, kirjutasin laiemale ajakirjandusele pika postituse: “Ma tahaksin valelikkuse pärast karjuda.” See oli 11. oktoobril 2018, kus seletasin enda pahameele põhjused pikalt lahti. Selle peale võttis minuga ühendust Lõunaeestlane.ee ajakirjanik Inno Tähismaa, kes kirjutas suuresti selle postituse põhjal artikli: “Valgamaa talunik: president andis teenetemärgi petisele”.
Eks mind ka ehmatas selline artikkel kui ma seda nägin, kuid ju ajakirjanik ise valis kuidas ta enda mõtteid ja sõnumit edastas. Teatavasti on ka Euroopa Inimõiguste Kohus leidnud, et ajakirjanik on oma sõnumi jõulisel edastamisel vabam, sest tihti avalikkus muidu ei märkagi probleemi olemust.
Selles artiklis nägid Sirje Potisepp, Toiduliit ja nende advokaat endine õiguskantsler Allar Jõks head võimalust „karvamütsiga maamehega“ asi paika panna. Olin ma ju tõsiseks pinnuks nende lipumärgiga tarbijate eksitamise teel.
Tänaseks on mind Tartu Maakohus ja Tartu Ringkonnakohus süüdi mõistnud Sirje Potisepa põhjendamatus solvamises. Seda just selle Inno Tähismaa kirjutatud artikli põhjal. See on iseenesest täiesti mõeldamatu olukord ühes õigusriigis, sest kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit kirjalikult ega helifailina ega ei ole üle kuulatud ühtegi tunnistajat, kes suudaks kuidagi tõestada, et artiklis kirjutatud laused oleksid minu sõnad.
Selliseid tõendeid ei ole, seda ei saagi olla, sest ma kasutasin ka ajakirjanikule antud videointervjuus väga valivalt sõnu. Kohtule on esitatud minu Facebooki postitus, milles nii jõulist sõnakasutust ei ole. Selles postituses on pikalt lahti kirjutatud see, et Sirje Potisepp oli see, kes solvas täiesti põhjendamatult mind isiklikult. Kusjuures selles on lingitud ka kaks Potisepa artiklit, mille järgi on selgelt aru saadav, kes alustas isikliku solvamisega.
Presidendi käest teenetemärgi saanud arvamusliider ei ole lihtne koduperenaine ja tema võib „karvamütsiga maamatsile“ öelda mis pähe tuleb, samas maamats peab tänulikult vakka olema, hea, et „võttis vaevaks märgata.“
On kummaline, kaks kohtuastet on mind süüdi mõistnud ja kahjutasugi artiklis kirjas olnud sõnade eest Toiduliidu juhi jaoks välja mõistnud, kuid kohtul puuduvad elementaarsed tõendid, et kirjutatud read kuuluvad mulle. Üle Euroopa kontrollitakse koolilaste funktsionaalset lugemisoskust, kuid raske uskuda aga kohtuniku tõendite mõistmise juures on olulisem lihtsalt nomenklatuuri huvid ja sellest lähtuv tõlgendamisoskus.“