10.12.2023
Vanuatulased elavad troopilistel vulkaanilistel saartel, kus neil on tulnud aastasadu loodusega rinda pista.
Kliimahüsteerikud jätkavad maailmalõpu propagandat, mis paraku laguneb kähku, kui vaadata geograafilisi kaarte.
BNS vahendab: “Väike vähemus riike takistab ÜRO kliimakõnelustel Dubais saavutamast üksmeelt fossiilkütustest loobumises, ütles Vanuatu kliimaminister pühapäeval. COP28 kohtumine on jõudnud kriitilisse järku, ütles Ralph Regenvanu, kelle kodumaad Okeaanias ohustavad kliima soojenemisest tingitud meretaseme tõus ja troopilised tormid.
Vikipeedia: “Vanuatu kõige kõrgemad mäed on Espiritu Santol asuv 1879 m kõrgune Tabwemasana, Aoba saarel asuv 1496 m kõrgune Ambae vulkaan, Tanna saarel asuv 1084 m kõrgune Tukosmera vulkaan ja Vanua Laval asuv 921 m kõrgune Suretamatai vulkaan.”
Muidugi on Vanuatul ka madalaid korallatolle, aga üldiselt on asub riik vulkaanilistel saartel ja kui merepind peaks tõusma, siis kimbutab see ennem madalat Eestit kui mägist Vanuatut.
Vanuatu melaneeslased elavadki saartel, kus neid kimbutavad suured tormid, sagedased on hävitavad vulkaanipursked ja tsunaamid, ning väidetavalt inimtekkeline merepinna tõus on neile küll vaid üks mure paljudest.
Varem on maailmameedias ära märgitud, et kliimahüsteerikud on värvanud oma sõnumit edastama saareriikide juhte, kes saavad selle eest ilmselt teatud majandusabi lubadusi. Nii on Suure Uputuse teooriat edastanud madalate Tuvalu ja Malediivide, kuid ka mägise Fidži võimupoliitikud.
Mis aga puutub troopilistesse tormidesse sealmail, siis juba ameerika kirjanik Jack London (1876-1916) kirjutas hingepõhjani vapustava loo troopilisest tormist Hikueru atollil. Ta kirjeldab tormi lõppu: “Tuhande kahesajast inimest, kes eelmisel õhtul saarel viibisid, oli ellu jäänud kõigest kolmsada. Mormooni misjonär ja sandarm lugesid nad üle. Laguun oli täis surnukehi. Ühtki maja ja hütti polnud alles. Kogu atollist polnud jäänud kivi kivi peale. Viiekümne kookospalmi kohta seisis ainult üks püsti ning seegi oli paljas vare, sest küljes polnud enam ainsatki pähklit. Joogivett ei olnud. Madalad kaevud, kuhu koguti maapinnalt vihmavett, olid täis soola…” (“Eluihk”, Eesti Raamat 1981.)
Seega pole hävitavad tormid Okeaanias haruldus, nad on sealseid saari alati kimbutanud.
Uued Uudised
Samal teemal “Kliimahüsteerilise Eesti Päevalehe lugu Fidži uppumisest on puhas ulme”