23.04.2018
Riigikohtu esimehe kabinet
Pärast seda, kui EKRE Riigikogu fraktsiooni esimees Martin Helme tegi erakonna kongressil jõulise hoiatuse kohtusüsteemile, tabas teda sama jõuline hukkamõist.
Martin Helme väljaöeldu vastu on sõna võtnud näiteks justiitsminister Urmas Reinsalu ja endine Riigikohtu esimees Rait Maruste. Nende reaktsioon on etteoodatult halvustav, seepärast tasuks kogu problemaatikat vaadata ka kõrvalseisja pilguga, kui selles asjas üldse saabki kõrvalseisja olla.
Jälgides peamistes kõmukanalites Õhtulehes ja Delfis kajastatavaid eripalgelisi kohtuasju, torkab kommentaarides silma see, mida ütles välja ka Martin Helme — inimeste arvates pääsevad kaaskodanike vastu raskeid kuritegusid toime pannud retsidivistid liiga kergete karistustega. Inimeste õiglustunne on sellest riivatud ja see vähendab ka usaldust riigi vastu. Osaliselt on ehk tegu ka uurimisorganite kehva tööga ja kohtunikud ei saagi põhjalike süütõendite puudumisel karmimaid karistusi mõista, advokaadid lihtsalt räägivad musta valgeks. Teine moment peitub õigluse ja õiguse kättesaadavuses — taas neid kommentaatoreid appi võttes peab tõdema, et kohtusüsteem töötab kohmakalt, aeglaselt ja õigluseotsijatele kulukalt.
Kuidagi ei saa eitada kohtusüsteemi erapooliklikkust ja poliitilist motiveeritust — kuidas ikkagi need kohtuprotsessid nii pikale venivad, nagu haige Savisaare oma hetkel? Isegi need inimesed, kes on veendunud tema süüs, ütlevad juba: kuidas te ei saa üht korruptanti süüdi mõistetud? Aga sealt kumabki läbi eeldus, et tegu on kohtuliku arveteõiendusega, süüdimõistmisega juba enne tegelikku süüdimõistmist, kohtualuse pika solgutamisega, et ta ise kokku kukuks – pole kohtualust, võib ka toimikud kokku pakkida!
Kui EKRE kõnepruuki ilmus sõna “süvariik”, rünnati rahvuskonservatiive samuti üliägedalt: kuidas te saate kahelda oma riigi õigussüsteemis, meie prokuratuuris ja julgeoleku eest vastutavas kaitsepolitseis?! Viimase puhul pole selgitusi vajagi, sest just sealt on sirgunud terve rida Dresseni suguseid riigireetureid — pole alust arvata, et keegi seal praegugi ei krõbista ja kuidas seda institutsiooni siis jäägitult usaldada?! Aga veel paremaid selgitusi andis siis üks Delfi kommentaator, kes küsis: “Kui meil on võimulolevaid tipp-poliitikuidki ränkade korruptsioonikuritegude eest vahistatud, siis mis alust on meil uskuda, et õigus- ja kohtusüsteemis on kristallpuhtad ja ausad inimesed? Kui kogu ühiskond on parasjagu ussitanud, siis kuidas on nemad puutumatuks jäänud ja kust tulevad sinna süsteemi juurde uued ausad ja õiglased juristid, advokaadid ja kohtunikud?”
See kõik maksab just nimelt ka kohtunike kohta. Kui justiitsministeerium on aastaid ühe erakonna kontrolli all; kui üks erakond oli 17 aastat võimul ja peenhäälestas ametkondi oma näo järele; kui riik on välja kujundanud soosiva suhtumise kooseluseadusesse (selliseid näiteid on palju) — siis mis alust on meil arvata, et kohtunikud järgivad seadusi sõnasõnalt, vastanduses vajadusel ka poliitilisele survele — arvestades seejuures, et seadusruum on “seaduse muutmise seaduse parandamise seaduse” kaudu niigi segaseks muudetud ning seda ka kohtunikele? Kas üldse ongi kohtunikke, kes vastanduks võimuladviku survele, kui jutuks on mingi otsuse tegemine viitega näiteks Brüsseli nõudmistele? Kas me ikka võime kindlad olla, et kohtunikud pole saanud suunist võtta geipaarid eraldi ette ja seadustada nende kooselu mingite seaduseaukude kaudu? Või et need kohtunikud pole ise LGBT või selle 50 halli varjundi mõju all? Praegu kinnitab kõik just selliseid kahtlustusi. Ja meenutagem sedagi, kui palju on kohtunikke korruptsiooni tõttu ametist vabastatud, eriti Ida-Virus!
Ehk siis kooseluseadust aluseks võttes — kuigi selle viimane lause väidab, et seadus kehtib koos rakendusaktidega, väidavad paljud poliitikud ja juristid seadust juba kehtivat, kuigi rakendusakte pole ju vastu võetud. See on ehtne juriidiline segadus, kus Riigikohus võttis paraku juba seisukoha, et seadus kehtib, ning kohtunikud langetavad juba usinalt vastavasisulisi otsuseid. Kus on siin nähtav kohtunike sõltumatus või erapooletus? Neile ongi selgeks tehtud, et seda seadust on vaja kasvõi nui neljaks läbi suruda!
Ja lõpetuseks need laused, mida ütles Martin Helme EKRE kongressil: “Meie kohtusüsteem ei teeni ei õiglust, õigust ega laiemalt võttes ka mitte suverääni ehk rahvast ennast. Ma võiksin jäädagi ette lugema neid konkreetseid näiteid, millega inimesed on minu poole pöördunud, kus kohtunikud ja prokurörid rikuvad jämedalt seadust, määravad ebaõiglaseid karistusi ning jätavad kõige laiemas mõttes õigluse teenimata. Me kõik teame näiteid sellest, kuidas pedofiilid pääsevad kergema karistusega kui kiiruseületajad, mõrtsukad kergemalt kui maksupetturid ja korruptandid ning narkomaanid jäävad üldse karistamata.
Veelgi hullem. Me kõik teame ka seda, et kohtud on viimastel aastatel ja eriti viimastel kuudel aina jultunumalt asunud ründama põhiseadust ja demokraatlikku riigikorda, usurpeerides seadusloomet ning sülitades võimude lahususe printsiibile. Ütlen otse: ma näen selget ohtu hiilivaks põhiseaduse vastaseks riigipöördeks kohtunike poolt või abil. Näen ohtu, et kaasus kaasuse haaval võetakse rahvalt ära võimalus või õigus määrata poliitikaid ning parlamendilt ära võimalus kehtestada või kehtestamata jätta, aga samuti tühistada seaduseid vastavalt suverääni soovidele ja erakondade lubadustele.
Kohtulik aktivism on mürk, mis levib mööda Eesti riikluse veene ja hävitab selle, kui me ei peata tema levikut otsustavalt. Eesti vajab kohtureformi, mis kehtestab nii prokuröride kui kohtunike üle suverääni ehk rahva võimu ning surub kohtud rangelt tagasi talle ette nähtud raamidesse. Suunab kohtunikud tegelema sellega, milleks nad on kutsutud ehk õiguse ja õigluse kaitsmisele. Kui me seda ei tee, siis jääme me vältimatult ilma ka oma vabadustest. Annan siinkohal tormihoiatuse kõigile kohtunikele: ärge tükkige parlamendi töömaale! Ärge tegelege seadusloomega! Ärge mõnitage õiglust! Erinevalt teie suhtumisest narkomaanidesse on meil põhiseadusvastase kohtuliku riigipöörde suhtes nulltolerants.”