Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kairet Remmak-Grassmann võitleb lapsesõbralikuma haridussüsteemi eest

-
19.02.2019
Kairet Remmak-Grassmann
© UU

Kui sotsiaalpedagoog KAIRET REMMAK-GRASSMANN ütleb, et meie tulevik on seda nägu ja meelt, milliseks me oma lapsed kasvatame.

Kairet sündis väikeses Kiviõli linnas, kasvas, õppis muusikat ja tantsis. See ei olnud neil aegadel hea ja eestisõbralik keskkond, vene keel oli koolis väga oluline aine ja väljaspool kooli õpetas seda karmil meetodil „nõukogude rahva vennalik pere“ – kui liiga ilmse aktsendiga vastasid, lendasid paremal juhul koos oma viiuli ja kooliasjadega lumehange…
Edasi tuli Tallinna Pedagoogiline Seminar, sotsiaalpedagoogika ja veel kolm korda Tallinna Ülikool. Kairet on abielus, tema kaks last lasteaias käinud ei ole – see on teadlik valik.
Kairet on pealtnäha tõsine, aga tegelikult sõbralik ja seltskondlik inimene. Tema tuttavad ja pere kinnitavad, et ta töötab 24 tundi ööpäevas. Just temasuguse kohta kehtib ütlemine: kes teeb, see jõuab.

Erakonnapoliitikas on Kairet kaasa löönud seitse aastat. Ta juhib EKRE Ida-Tallinna ringkonda, Pirita osakonda ja on ka Pirita linnaosakogu liige. Samuti juhib ta linnaosakogu esimehe asetäitjana. See kõik võtab märgatava osa tema ajast.

Ametilt on Kairet lasteaia direktor; õpetaja ja sotsiaalpedagoogina nõustab ta ka probleemseid lapsi. Ta nimetab EKRE-ga liitumise põhjuseks seda, et oma tööd tehes näeb ta iga päev, kuidas kasvõi ainult tema valdkonnaski annaks tohutult palju asju paremini teha. Aga keegi ei tee.

„Hariduse andmine algab kodust, esimese eeskuju annavad vanemad. Aga eriti Viimsis, mis on mu peamine tööpiirkond, on näha, mis saab siis, kui vanematel ei ole aega, sest nad teevad liiga palju tööd… või ei loe raamatuid… Kuidas panna lugema laps, kelle vanemate öökapil on vaid Kroonika või poekataloog?“ küsib Kairet.

Tähtis on sotsiaalne ja vaimne areng

Kaireti arvates peaks Eesti haridussüsteem olema palju lapsesõbralikum. „Oluline on sotsiaalne ja vaimne areng, mitte ainult faktiteadmised. Meil võiks olla laste ning vanemate tugisüsteem, sest pahatihti vanemad, lisaks sellele, et neil pole aega, ei oskagi oma murega kuhugi pöörduda.“

Kairet leiab, et tegelikult ei peaks lapsed lasteaias käima, kui välja arvata paar koolieelset aastat, mil päevahoid on sisuliselt ka eelkool – tänapäeva kool ju eeldab, et sinna tulles oskavad lapsed lugeda. Ideaalis võiks vanemad, ja tegelikult ka riik, püüelda selles suunas, et vanemad saaksid oma lapsega esimestel eluaastatel rohkem tegeleda.

„Minu isiklik kogemus ütleb, et esimesed kolm eluaastat on väga oluline aeg ja sellel ajal vajab laps rahulikku kodust keskkonda, emotsionaalset toetust, lihtsalt koosolemist ja maailma avastamist koos lapsevanemaga. Väikelapse arengu kõige olulisem toetaja on turvalise kiindumussuhte tekkimine ja ka selle püsimine. See, kuidas laps näeb ja kogeb maailma, on aluseks sellele, milliseks kujuneb tema maailmapilt täiskasvanuna. Me ei vaja lihtsalt lapsi, vaid lapsi, kes on hiljem ise suutelised looma täisväärtusliku pere.“
Kairet on seda meelt, et riigi perepoliitika ei peaks olema suunatud ainult laste sünnitamisele, vaid ka nende kasvatamisele. Lapsi tuleb kasvamisel suunata – eeskujuga, õpetamisega; suure hulga raamatute ja hea suhtumisega. Ja tige puberteet ei ole paratamatus. Kairet võib siiralt kinnitada, et tema küll ei tea, mis asi see on.

Lõpetame antidepressante söövate noorte tootmise!

Kurb on see, et vanemad sunnivad kasvõi nui neljaks lapsi oma realiseerumata unistusi täitma. Kes ütleks sellele vaesele survestatud õpilasele, et ta ei ole protsent tabelis? Et ta peab pingutama ainult enda pärast, mitte kooli koha nimel mingis edetabelis.

„Hoopis mõttekam oleks teave selle kohta, mis on saanud koolilõpetajatest kümne või kahekümne aasta pärast – pilt võib siis olla hoopis teistsugune; vast on edukamad vaimselt tervemad inimesed.“

Kairet leiab, et kool ei ole teenindusasutus ja õpetaja ei ole klienditeenindaja. Õpetajal peab olema rohkem õigusi last suunata.

„Olen väga nõus ka koolijuhtide ja õpetajatega, kes paluvad lõpetada hariduse pideva reformimise. Kui nii edasi läheb, pole kümne aasta pärast enam õpetajaid. Ainemahud on aetud liiga suureks ja ka kõige paremal juhul ei jõua õpilased seda kõike omandada, rääkimata teadmiste kinnistamisest ja kordamisest. Erinevates kooliastmetes on vajalik pöörata tähelepanu õpioskuste kujundamisele, tundeõpetusele ja väärtuskasvatusele. Kõikides koolides ja lasteaedades peaks kindlasti olema õpilase jaoks olemas erispetsialistidest koosnev tugisüsteem.“

Lahendust vajavaid probleeme on veelgi. Kaireti arvates tuleks tõsiselt muuta suhtumist kutseharidusse, et uuesti tõuseks au sisse millegi tegemine oma kätega. Ja mõelda tuleks ka elukestva õppe korraldamisele – et inimene, kes tahab või on sunnitud ametit vahetama, ei peaks selleks täiskasvanuna uuesti ülikooli minema. Samuti ei peaks ülikool olema poolingliskeelne. Me toodame ju antidepressante söövaid noori…

„Lapsed sünnivad sinna, kus neil on hea ja julge olla,“ ütleb Kairet. „Meie asi on elada oma maal nii, et vanemad saaksid seda oma lastele pakkuda. Ei ole vaja toetusi, vaid sellist riiki, kus inimesed hakkama saavad. Lapsed ei sünni sellepärast, et riik selle eest maksab. Rahval peab olema kindlustunne, et siin tasub peret luua. Et siin on tulevikku.“

Kõige olulisem on pere!

Kõige olulisem on pere. Kairetil on kaks õde, kumbki ei ela kahjuks Eestis.

Tema vanemad elavad endiselt Kiviõlis ja Tallinnas on õdede lapsed, keda Kairet peab enda laiendatud pereks. Kairet on oma õdede täiskasvanud lastele Tallinnas ka nagu ema eest.

„Meil peab olema julgust seista enda ja oma lähedaste eest. Me peame minemagi seda teed, et tuleme ise toime; mitte nii, et riik jagab kõike ümber ja otsustab, mis hea on,“ leiab Kairet.

UU

LOE LISAKS

EKRE tasuta lasteaed teeb kartellierakondade pakutule silmad ette

EKRE Naisühendus: ema-isa mõistete kaotamine perekonnaseadusest on rünnak ühiskonna alustalade vastu!