Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (2. osa)

Varia,
- Updated
©Uued Uudised
Eesti Vabariigi maine kujuneb hoopis teistest asjadest kui need, millest räägivad poliitikud. Pilt on illustratiivne.

Kauane Eesti diplomaat Toivo Tasa sirvib “Piirivalve päevikut 1990 – 2000”, et tuletada lugejale meelde, kuidas piirivalvet üles ehitati ja seejärel lammutama hakati.

 

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Kätte jõudis ärev ja murranguline aasta 1991. Vene relvajõud provotseerisid ohvritega konflikte Lätis ja Leedus. Ähvardavad pilved kogunesid ka Tallinna kohale, valmistuda tuli halvimaks. Pealinn vajas kaitseks piirivalvureid. Meie majanduspiir oli enam-vähem paigas. Dokumentide pisteline kontroll tihenes. Pidurdusid Eestile hädavajalike kaupade väljavedu ja kuritegevus. Eelmisel aastal loodud Majanduspiiri Kaitseteenistuse asemele asutati Eesti Riiklik Piirikaitseamet ning seejärel Eesti Riiklik Tolli- ja Piirikaitseamet. Kuid nagu arvata oli, asusid iseseisvuva Eesti vastased ründele “seestpoolt”, teoks sai intrite ohtlik mässuüritus Tallinnas. Lisaks korraldas vene OMON eestlaste vabadustahte murdmiseks relvastatud rünnakuid Eesti piiripunktide vastu. Augustis raputas juba kogu maailma riigipöördekatse Moskvas. Eestisse sisenesid vene väeüksused Pihkvast. Taas tulid Tallinna asutusi kaitsma Eesti piirivalvurid.

20. augustil võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti iseseisvumisest. Kohe algas Eesti piiridel suur põhimõtteline muutus: üleminek majanduspiiri kaitseteenistuselt piirivalveteenistusele, millest sügiseks 1992 kujunes riigipiiri (kontrolljoone) süsteemne valvamine ja kaitsmine. Ühtlasi tehti Eesti Riigi- ja Piirikaitseametile ülesandeks hakata ette valmistama kaitseministeeriumi asutamist. Oktoobris sõlmiti Eesti ja Venemaa vahel diplomaatilised suhted. Kuid piiride kaitsjaid oli reamehest ülemusteni ootamas päevi ja öid, nädalaid ja kuid eluohtlikku tööd, kartmatut mehemeelt ning rahvuslikku kokkuhoidmist.

“1991

Täna pole meie organisatsioon relvastumiseks valmis. Kui isegi tuleks keegi hea onu ja tahaks meile automaate müüa. Andrus Öövel.

Majanduspiir polnud riigipiir, kuid seda oli võimalik kaitsta kriminaalkurjategijate võimalike kallaletungide vastu. Eesti Kodukaitse staabiülema Andrus Ööveli arvates oli Eesti piirivalve jõudnud miinusfaasist nullfaasi. Piirikaitsjad olid saanud esmase koolituse, valminud olid esimesed piirirajatised.

Jaanuar 1991

Jaanuaris toimusid Nõukogude Liidu relvajõudude rünnakud Vilniuses ja Riias. Seoses sellega asuti kaitsele ka Tallinnas. Toompea valitsushoonete juurde koguneva rahva kaitseks rajati Henn Karitsa juhtimisel graniitrahnudest ja raudbetoonist plokkidest barrikaadid. 13.-16. jaanuarini osalesid pealinna strateegiliste hoonete valvamisel piirikaitsjad, kes tulid Tallinnasse otse piirilt.

Mässukatse Tallinnas

Oli 1991. aasta jaanuar, tollase piirivalveameti Remniku õppekeskuses käis esimeste ajateenijaist allohvitseride väljaõpe. Õppekeskuse ülem, praegune kolonelleitnant Johan Saar püüdis meist kõigist sõjamehi teha. Elu oli pingeline, ärevaid signaale interrinde tegevusest ja kavatsustest jõudis meienigi. Arusaamine, et see mahv, mida me päevast päeva saime, ei olnud asjata, selgus ühel jaanuarihommikul, kui Tallinnast tuli teade interrinde plaanist Toompea lossi rünnata ning meid oodati lossikaitsjatele appi. Kiiruga lihvisime oma tänavavõitluse võtteid ja tänuga meenutasime oma esivanemaid, kelle kogemustele toetudes end relvastasime. Olukord oli halenaljakas, kolme rühma meeste peale oli kümmekond kumminuia ja paar õhupüssi. Siis tuli õppekeskuse ülem Johan Saar ideele metsast parajad madjakad lõigata, läksime nagu Mahtra sõtta. Tahe ja usk oma tegemisse oli meil kõigil tugev, sest minek Tallinnasse toimus vabatahtlikkuse alusel, kõhklejaid ei olnud. Küll aga tuli keegi õppekeskust valvama jätta. Mahajääjate olukord oli veelgi komplitseeritum, sest õppekeskus asus tol ajal küllaltki vaenulikus piirkonnas. Sõit Tallinnasse kulges vahejuhtumiteta, bussis valitses unine vaikus: kes uuris hindava pilguga oma metsast võetud kaigast, kes mõtiskles niisama. Tallinnas oli esmapilgul täielik segadus, inimesed tormasid siia-sinna, helisesid telefonid, kuid peata olekut ei olnud. Peagi jagati mehed kahte gruppi, osa suundus Toompea lossi, osa aga jäeti peastaabi kaitsesse. Taas võeti tarvitusele kõik abinõud oma relvastuse täiendamiseks. Lossis seati töökorda tuletõrjeautod, otsiti välja vahukustutid, kontrolliti uksi ja aknaid, kindlustati lossi värav.

Kõige selle askeldamise peale tõstsid protesti tollase ülemnõukogu muulastest saadikud, kes levitasid kuuldust, et piirivalve on lossi toonud keemiarelva. Selleks relvaks osutusid vahukustutid.

Sama hoolsasti valmistuti ka peastaabi kaitseks. Uks barrikadeeriti, kõikjal hoones olid uste ja akende juures vahipostid. Veel käis viimane askeldus, kui hakkasid saabuma esimesed punalipulised jõugud.
Kõige ees saabus interrinde löögirühm Afganistani vormis ja kiivrites. Sõimu ja ropendamist oli kuulda läbi kinniste uste ja akende. Esmalt sai lossiesine plats “kultuuritoojaid” täis, sõna võttis iga mees, kes vähegi kõrgema koha leidis. Siin-seal oli sinimustvalgeid lippe ja väiksemaid rüselusigi. Rahvas oli aga kuidagi kannatamatu, käidi siia-sinna ja otsiti midagi. Varsti selguski kohale saabunud rahvamassi õige rahutuse põhjus, nimelt avati lossi aias mõningase hilinemisega kassa, kus miitingulistele mingit raha jagati.

Viimane asjaolu tõstis meie tuju. Staabihoone teiselt korruselt oli ilusasti nähe pidev inimeste vool aia ja lossiesise vahel. See, kes saabus miitingule, sai lubatud tasu ja lahkus tasahilju. Sõnavõtjate ja patriootide ring lossiväljakul kuivas kokku. Löökrühmlased küll tammusid siin-seal ümber lossi ja staabihoone, kuid nendegi innukus oli loid – neid rahustas kindlasti ka meie kaitse ettevalmistus ja kellelgi ei olnud soovi jaanuarikuus tuletõrjeauto voolikust märjaks kastetud saada. Seega lõppes järjekordne riigikukutajate katse edutult, meie aga saime väärtusliku kogemuse.

Ltn Peeter Aru
Naissaare kordoni ülem

 

Veebruar – märts 1991

Veebruari alguses saabus Remnikule 230 noort vabatahtlikku, kellest kahe kuu jooksul sõduriõppust saades pidid saama esimesed Eesti piirikaitsjad.
Esimese piirikaitsjate kursuse lõpetamisega 30. märtsil 1991 toimus Remniku õppekeskuses ka esimene piirivalvurivande andmine.
Märtsis lõpetati vabatahtlike kasutamine piirivalves ning teenistusse asusid kutseliste piirivalvurite-piiriinspektorite juhtimisel alternatiivteenistusse kutsutud noored piirikaitsjad.

Aprill 1991

Vabariigi Valitsuse määrusega 8. aprillil 1991 nr. 70 moodustati Eesti Riiklik Piirikaitseamet.

Mai 1991

1991 kevadel pingestus olukord lõunapiiril. Algasid otsesed rünnakud majanduspiiri vastu. Kevad-suvel ründas Riia OMON korduvalt lõuna- ja kagupiiripunkte Luhamaal, Muratis, Iklas. “Majanduspiir pole paraku riigipiir,” ütles tollane Luhamaa kordoni ülem Taivo Kiviste.

Eesti välisministeeriumi avalduses seoses intsidentidega Eesti majanduspiiril anti teada, et 19. ja 21. mail ründasid relvastatud isikud Murati ja Luhamaa piiripunktides relvastamata piirikaitsjaid ja rüüstasid soojakud. Seejuurees demonstreeris üks ründajatest oma Nõukogude ohvitseri isikutunnistust.

23. mail toimus piiripunktides OMONi provokatsiooniline jõudemonstratsioon, milles osales ka Leningradi teleajakirjanik Aleksandr Nevzorov, kes ähvardas piirikaitsjaid.

Rünnakud Eesti piirikaitsjate ja tolliametnike vastu leidsid aset Leedus ja Lätis toimunule sarnase stsenaariumi järgi.

Ärevaks tegi jaanuarikuus Vilniuses veresauna organiseerinud Pihkva dessantväelaste järjekordne saatmine Leedu Vabariiki.

NSV Liidu armee aktiviseerumisega kaasnesid ähvardused rakendada meetmeid vabariikide vastu, kes keelduvad ühinemast 9+1 lepinguga. Seega ei olnud vähimatki kahtlust, et OMONi provokatsiooniline tegevus oli mõeldud surve avaldamiseks Balti riikide juhtidele ja rahva hirmutamiseks. Et Eesti valitsus ei olnud nõus mingile survele alluma ning ei kirjutanud alla liidulepingule, võis oodata, et impeeriumimeelsed jõud laiendavad vägivalda.

Üksnes lääneriikide jätkuv tähelepanu ja aktiivne sekkumine võisid pidurdada Nõukogude sõjamasina ja hoida ära verevalamise kordumise Balti riikides.

Arvestades toimunu tõsidust ja korduvat iseloomu, saatis Eesti valitsuse juht Edgar Savisaar protestitelegrammi NSV Liidu presidendile Mihhail Gorbatsovile, ärakirjad telegrammist aga peaministrile Valentin Pavlovile ja siseminister Boriss Pugole.

Toimunust informeeriti telegrammidega ka Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu esimeest Boriss Jeltsinit, ministrite nõukogu esimeest Ivan Silajevit, samuti Ukraina NSV Ministrite Nõukogu esimeest Vitold Fokinit ja Vene demokraatia juhte.

 

Juuni 1991

OMON
1991. aasta juuni. Läti ja Leedu majanduspiiril olid OMONi rüüsteretked igapäevased. Infot kahtlaste autode liikumisest Eesti piiripunktide lähedusees saabus iga päev. Pinge oli õhus. Tollase majanduspiiri Viljandi piirilõigu Lilli piiripunktis ei istutud käed rüpes, valmistuti terroristide vastuvõtuks. Meenutades neid aegu, olime tookord piisavalt naiivsed, kuid tahe vastupanu osutada oli tugev, olgugi et vahendeid selleks praktiliselt polnud.

Piiripunktis oli kaheks ajateenijat ja kolm inspektorit. Meie relvastuseks olid vaid kumminuiad. Valitsuse otsusele lootma jääda, et piiripunktide tugevdamiseks automaadiga relvastatud miilits saadetakse, oli enesepetmine. Elu näitas, et Lilli piiripunktis käinud miilitsad olid enamikus suured naturalistid. Kilekotis olev relv rippus nagis, miilitsamees ise läks aga tavaliselt metsa seeni, marju või ravimtaimi korjama. Korilust nii vastutusrikkal hetkel ei saanud miilitsale süüks panna, sest nemad kui relvadega sagedamini kokku puutunud mehed tunnetasid oma mannetust võimaliku ohu ees.


Relv oli moraalne tugi. Et oma väljanägemist militaarsemaks muuta ja vastase luurajaid eksiteele viia, hankisime endale Viljandi keskkooli sõjalise ettevalmistuse klassist puidust Kalasnikovi automaadi maketid. Viimased olid kaugelt vaadates üsna tõetruud.


Niisiis liikus väljas vahti pidav ajateenija uhkelt, puupüss seljas. Inimeste ja autode saabumisel piiripunkti hoidus vahimees nendest aupaklikku kaugusesse, et keegi pettusest aru ei saaks.


Teiseks relvastuseks, mille üle me ise väga uhked olime, oli süütepudelite tagavara. Neid oli peidetud iga põõsa alla. Lisaks koostatud kõiki kaitsetaktikaid arvestav sõjaplaan. Määratud olid vaatluspunktid, luurajaid saadeti välja nii Eesti kui Läti poolele. Kaitse ebaõnnestumise juhuks määrati metsas kogunemispunkt. Peeti plaani ka punkrite ehituseks, kuid need jäid siiski tegemata. Seega oli meie sõjakus olusid arvestades kõigiti tasemel. Ei puudunud ka plaan juhuks, kui vastane piiripunkti rüüstab ja siis võidukalt Läti poole tagasi sõidab. Meil oli Läti poolel valmis vaadatud kurviline teelõik ja selle kaldal olevas võsas oli süütepudelite tagavara. Terve selle äreva perioodi elasime nagu sütel. Meenutan soojalt emasid, kes uskusid meie arukusse ja oma pojad piirile saatsid, selle asemel, et neid ahju taha peita.

Ltn Peeter Aru
Naissaare kordoni ülem

Juuni algul rünnati Luhamaa piiripunkti Eesti – Vene piiril. Automaatidega ja kuulipildujatega relvastatud mehed purustasid piiril asuva valveputka, sõitsid piiriteenistuse bussiga maha tõkkepuu ja ajasid bussi kraavi. Hoolimata lubadusest “põletada maha” ka Murati piiripunkt, kallaletungijad sinna ei jõudnud.

14. juuni hommikul kell 4.37 ründasid kaksteist Nõukogude armee laigulises välivormis meest Ikla kontrollpunkti. Kallaletungijad saabusid Riia suunalt helehallil “Volgal” ja maastikuvärvi villisel. Majanduspiiril hüppasid nad autodest välja ning avasid automaatidest ja kergekuulipildujast turmtule, kuid tulistasid õhku. Süütepommidega pandi põlema kaks soojakut ja kontrollpunkti hoone, kordonihoonesse visati lõhkekeha. Iklas valves olnud politseinikelt võeti teenistuspüstolitest välja padrunipidemed, nende auto pihta tulistati automaadivalang, lõhuti politsei raadiosaatja.
Ründajad lahkusid kaheksa minuti pärast – kell 4.45. Tagasiteel Riia suunas hävitasid nad ka Ainazi piiripunkti. Ikla piiripunkt jätkas tööd kell 5.35.

Kallaletungi ajal sai kannatada kolm inimest: automaadikabadega peksti üht inspektorit ja piiripunkti ülema asetäitjat, lisaks sai viga ühe alternatiivteenistuse poisi käsi. Kontrollpunktis põlesid sisse raadiojaamad, katkes telefoniühendus, kuid juba mõni tund pärast rünnakut alustasid Pärnu KEK ja Pärnu EPT Iklas taastamistöid.

Juuli 1991

9. juulil, umbes kell 22.02 toimus pommiplahvatus kodukaitse, piirikaitseameti ja hinnaameti majas Toompeal. Võimas plahvatus lõhkus hoone uksed ja paiskas segamini ruumide sisustuse. üks uks lendas üle tee vastu Toompea müüri. Süttisid toolid ja hoone trepp. Kohale kutsuti sapöörid ja tuletõrje ning tulekahju õnnestus kustutada. Plahvatuse hetkel olid majas 59-aastane piiriteenistuse komissar Edgar Ääro, kes sai vigastusi ning 19-aastane Arvo Krund. Edgar Ääro päästis toa ja koridori vaheline meetri paksune paekivimüür.

Pihkva diviis andis väljaõppe interrinde pommipanijale

Eesti iseseisvuspüüdluste murdmiseks mõeldud pommiplahvatused korraldas 1991. aastal tollase interrinde üks juhte Mihhail Lõssenko, keda aitasid Pihkva dessantdiviisi sõjaväelased.
“Plahvatuste tellija oli Lõssenko, tema organiseeris meile Pihkva dessantdiviisist ka 20 kilo lõhkeainet ja viis mehed sinna väljaõppele,” väitis Tallinnas ja Tahkurannas viis pommi plahvatama pannud Boriss Sleptsov.

Tänaseni Tallinnas elava endise dessantväelase Sleptsovi väitel sõidutas teda kahel korral plahvatuskohale ja tagasi teine tuntud vene rahvuslane Pjotr Rõzok.

“Selge on see, et osa interliikumise nn kaitsesalklasi sai spetsiaalset ettevalmistust endise NSV Liidu armee Pihkvas paiknevas õhudessantdiviisis,” ütles kaitsepolitsei komissar Hannes Kont.
“Neid õpetati, kuidas valmistada ja paigaldada lõhkeaineseadeldisi ning varustati vastavalt: lõhkeained plastiit ja trotüül, detonaatorid, detoneeruvad juhtmed, kella mehhanismid jne.”

Endine Dvigateli tööline Sleptsov tunnistas oma osaluse kuritöödes kaitsepolitseile üles eelmisel (1999) aastal. Sleptsovi sõnul nõustus ta pommiplahvatusi tegema isiklikus elus olnud kriisi tõttu ning teades, et plahvatuses ei tapa kedagi. Kaitsepolitsei ei saa Sleptsovi kriminaalvastutusele võtta, sest tema ülestunnistatud kuriteod on aegunud. Plahvatuse ajal kehtis Eesti NSV kriminaalkoodeks, mille järgi oleks Sleptsovi saanud kohtu ette viia kuni 1996. aastani. Kondi sõnul hakkas plahvatuse uurimine võtma selgemat seisu 1990. aasta keskel. Hoolimata aegumisest tegeles kaitsepolitsei uurimisega edasi eesmärgiga asi lõpuni viia. “Kuigi meil polnud siis enam võimalust asja kohtuni viia, tahtsime Eesti elanikele anda selge vastuse, kes plahvatuse taga olid,” ütles Kont.

Kondi sõnul pole põhjust kahelda Sleptsovi ülestunnistuse ehtsuses. “Küsimusele, kas Sleptsov võib olla kaitsepolitseiameti poolt leitud “ullike”, kes on nõus kõik enda peale võtma, saab vastata ainult teise küsimusega: kui lihtne oleks leida Eestist “ullikesi”, kes on nõus võtma enda peale kuritegusid, mida ta pole toime pannud, et selle tõttu kergendada oma rahakotti 211 649 krooni võrra, hüvitamaks plahvatusega tekitatud kahju,” lausus Kont.

Dessantväelasest lõhkeaineekspert Sleptsov sõlmis piirivalvega kokkuleppe, et maksab iga kuu teatud summa hüvitamaks tema pandud pommi tekitatud kahju piirivalve ja kodukaitse majale Toompeal.
Plahvatuse korraldaja Lõssenko lahkus Eestist 1992. aastal. Eestist lahkumise järel osales Lõssenko Moldaavias Dnestri äärses konfliktis. Viimaste Venemaalt tulnud teadete kohaselt üritas kunagine interrinde aktivist teha karjääri Tsetseenia konfliktis palgasõdurina.

Lõssenko tabamist peab kapo lootusetuks, kuigi uurijad on esitanud vastava palve Moldaavia ametivõimudele. Pealegi on Lõssenko ja Rozoki kuriteod aegunud.

“Lõssenko ja Rozoki rolli hidamise 1991. aasta sündmuste ajal jätaks ajaloolaste otsustada ning just seepärast tuleme antud uurimise tulemusega avalikkuse ette,” ütles komissar Kont.

Enno Tammer, Risto Berendson
“Eesti Päevaleht”, 18.08.2000

 

August 1991

19. ja 20. augustil 1991 toimus Moskvas riigipöördekatse, mille käigus läbisid Pihkva õhudessantdiviisi soomukid Luhamaa piiripunktid ja suundusid Tallinnasse. Taas asusid pealinlased kaitsele. Vabariigi riigivõimu asutuste ja teiste strateegiliste objektide kaitsel osalesid ka Remniku õppekeskuse piirikaitsjad. Peagi olid soomukid sunnitud tuldud teed Eestist lahkuma.

Suvemängud Pärlseljal ja riigipööre Venemaal

1991. aasta suvi oli piiril närvesöövalt raske. Mehi oli vähe ja pidev oht OMONi rünnakute ees oli meestelt une röövinud. Aja mahavõtmiseks ja enda kogumiseks otsustati Pärlseljal korraldada piirivalve suvemängud. Põnev kohtumine kolleegidega, keda ammu polnud kohanud, polnud päris see, mida olin lootnud. Näiliselt rõõmsameelsed mehed viibisid mõtetega oma piirilõigul. Seda enam, et ürituse vajalikkuses ei võinud kahelda. Meeste loidus hakkas esimese päeva lõpuks kaduma, ei saa salata, et tollane peadirektor Öövel oli meile suur autoriteet, tema kõned innustasid ja andsid jõudu.

Pärast väsitavat, sportlikku päeva uinusid ka need, kes varem öid ei olnud maganud. Õhtul sain ülesande koostada järgmiseks päevaks võrkpalli turniiritabelid, mille kallal pusisin kella poole ühendi öösel, kuid hommikul läks uni kell seitse. Hoolimata ilusast suvehommikust valitses õhus nagu mingi pinge. Minu eelaimus ei petnud, olevat toimunud riigipööre ja Pihkvast suundusid tankid Tallinna poole. Rohkem infot ei jagatud.

Kutsuti kokku nõupidamine, kus otsustati suvepäeval peatada ja koheselt Tallinnasse sõita. Teel pealinna oli meeleolu rusuv, sõitsime mööda väiksemaid teid, et mitte tähelepanu äratada. Kogu tee valitses bussis vaikus ja imelik – maanteedki olid tühjad ning isegi linnud ei laulnud.


Tallinna tänavatel oli pinge tuntav, inimesed seirasid kahtlustavalt, kes on muulane, kes oma. Meid majutati tehnikakooli ühiselamusse. Mehed jagati telemaja, raadiomaja ja Toompea objektide kaitseks. Minule määrati Tartu ja Viljandi poisid, neid oli kokku umbes kaks jagu ja meie ülesanne oli Toompea lossi ja ümbritsevate objektide kaitse.


Kaitsesse asusime kella viieks õhtul, relvadeks olid meil kumminuiad.
Lossis viibisid veel mõned relvastatud miilitsad ja valitsusmeeste ihukaitsjad, viimased hoidsid meist aupaklikule kaugusele. Oligi parem, sest kelle poolel nad konflikti puhkedes oleks olnud, ei teadnud keegi. Üks ihukaitsja oli eriti närvis, nutuse näoga hakkas ta minu poisse agiteerima, et poisid minge koju, kui venelased tulevad, lastakse meid kõiki maha. Seda juhtus kuulma Johan Saar, kes mehele korraliku peapesu tegi.

Ühe valveposti panin lossi väravasse ja läksin ümbrust uurima, kuhu panna valveposte ja millist ala patrullida. Seisin parajasti staabi ees ristmikul, kus pääs lossiplatsile oli kivirahnudega tõkestatud, kui minule lähenes üks väike, ilmselt muulasest mutike. Vanamammi jäi minu kõrval oleva kivirahnu ette seisma ja käratas vene keeles ootamatult vihase ja kõva häälega: “Korista see kivi siit eest, ma tahan otse minna!” Olin päris jahmunud.

Peatselt hakkasid saabuma kõikvõimalikud rasked autod ja muu tehnika eesmärgiga blokeerida Toompea ümbruse tänavad, et takistada vene tankide pääs valitsushoonete lähedusse. Patrullisime Toompea tänavatel ja lossi koridorides, et õigeaegselt märgata intrite tegevust. Meile oli lisandunud ka tänavaid blokeeerivate autode valve, saime infot, et intrid plaanivad autod süüdata. Osa mehi panin puhkama lossi ülemistesse koridoridesse otse põrandale, teised aga kontrollisid lossi sisenejaid ja patrullisid tänavatel. Aeg-ajalt sain pilgu heita ka parlamendisaali, see oli põnev. Kui iseseisvuse otsus hääletusele pandi, hoidsin hinge kinni. Ime, et ma ei lämbunud, sest hiljem, kui tulemused teataaks said, hingeldasin tükk aega. Süda oli rahul ja väsimus nagu pühitud. Kella kolme paikku öösel astusin staabist läbi, et infot täpsustada, seal valitses asjalik segadus. Edgar Ääro tormas toast tuppa ja gtelefon üürgas vahetpidamata. Kui komissar minuga kokku põrkas, vaatas ta mulle otsa ja ütles: “Nüüd, Peeter, kohe magama!” Kui ma püüdsin midagi öelda, lükkas ta oma töölaual paberid kokku ja ütles: “Ase on valmis!” Lesisin töölaual oma kümme minutit ja siis hiilisin välja. Erilisi intsidente ei olnud – mõned rüselused purjus muulastega, üks tulekahju Toompea nõlvaku ääres ja see oligi kõik.


Meeldiv oli, kui hommikul linnaelanikud tulid ridamisi toidupakkidega, endal silmad vesised ja eriti uhke tunne oli, kui lossi saabusid vene kõrged sõjaväelased. Rivistasin väravas olnud vahimeeskonna üles ja andisme au. Meid vaadati tähelepanelikult ja teritati vastu. Nii olid piirivalvurid Eesti Vabariigi loomise tunnistajad.

Ltn Peeter Aru
Naissaare kordoni ülem

20. augustil 1991 võttis Eesti ülemnõukogu vastu otsuse Eesti iseseisvumisest.

Taasiseseisvumise hetkest alustati üleminekut majanduspiiri kaitseteenistuselt piirivalveteenistusele, mis 1992. aasta sügiseks omandas riigipiiri valvamise ja kaitsmise iseloomu.

Vabariigi Valitsuse määrusega 29. augustil 1991 nr. 162 Eesti ühiskondliku julgeoleku regulaarreservi moodustamisest reorganiseeriti Riiklik Tolli- ja Piirikaitseamet Eesti Riigi- ja Piirikaitseametiks riigiministri valitsemisalas. Vastavalt sellele oligi riigi- ja piirikaitseameti ülesandeks Eesti Vabariigi Kaitseministeeriumi loomise ettevalmistamine.

26. augustil 1991 võeti Eesti Vabariigi ja Vene NFSV vaheline kontrolljoon valve alla ka Narvas.

 

Aprill Narvas

Piir kogus jõudu, kagu- ja lõunapiiriäärsetel elanikel oli juba tekkinud arusaam piiri olemasolust. Narva ja Jaanilinna elanikud aga arvasid, et tegemist on naljaga ja küll Moskva selle tüütu askeldamise varsti lõpetab. Vahelduva eduga teostati kontrolli Narva maanteesillal ja raudteel, kuid jalakäijate sild olid praktiliselt valveta. Et ka siin piiri olemasolu teadvustada, tuli korraldus selgitada inimestele peatselt kehtima hakkavat nõuet piiri ületades dokumendid esitada.

Kuna Narva kohalike jõududega ei suudetud jalakäijate sillal regulaarset kontrolli tagada, siis moodustati selleks toimkonnad Remniku õppekeskuse isikkoosseisu baasil. Siinjuures toon ühe närvikõditava seiga eelmainitud jalakäijate sillalt.


Toimkond koosnes kolmest mehest, kelle relvastuseks oli kaks kumminuia. Olime üks esimesi sillale määratud toimkondadest, vahiteenistuseks kehtestati kolm tundi. Kell oli neli päeval, kui me oma tööd alustasime. Inimeste imestus oli suur, kui me dokumente näha soovisime. Algul läks kõik üsna ladusalt. Vähestel oli mingi paber või pass, mida näidata, ja sageli järkus piiriteemalist juttu kauemaks. Vanemad inimesed kiitsid plaanitavat, noored sageli kirusid. Kuuldus meie nn omavolist inimesi tulitada levis linnas kulutulena. Määratud kolm tundi möödus kiiresti, kuid autot, mis meid ära pidi viima, et tulnud. Saatsime ühe mehe asja selgitama.


Olime sillal kahekesi, väljas hakkas hämarduma, kui meie juurde tuli üks vanamemm ja ütles: “Poisidi, mige ära, linnas kogutakse jõuku, et teid maha lüüa.” Peagi saabusid esimesed joobnud kambad, esineti väljakutsuvalt ja ülbelt, meile näidati kätte silla piirdevõrestikus olevad tulbad, kuhu meid rippuma lubati panna, kui me ära ei kao. Üks kamp tuli, teine läks, sillal ei olnud vist ühtegi posti, kuhu meid riputada ei lubatud. Ausalt öeldes oli veidi kõhe, kuid ära jooksmise mõtetki ei tulnud. Me lihtsalt ei teinud kampadest välja.


Möödus veel ligikaudu kaks tundi, kui saabus tagasi meie kolmas toimkondlane ja teatas, et auto tuleb kohe. Nähes, et meile tuli abiväge, arvasid ka joobnud noored, et sel niiskel ja kõledal õhtul on targem viinavõtmist jätkata, ning lahkusid, lubades järgmisel päeval korra majja lüüa…

Ltn Peeter Aru
Naissaare kordoni ülem

September 1991

12. septembril tunnistati õigustühiseks kõik Eesti NSV seadusandlikud aktid Eesti piiride muutmistest aastatel 1945 – 1957.

Oktoober 1991

1991 oktoobris sõlmisid Eesti Vabariik ja Vene NFSV diplomaatilised suhted.
31. oktoobril sätestati valitsuse määrusega Eesti Vabariiki sissesõidu ja väljasõidu ajutine kord.

November 1991

15. novembril alustati piirikontrolli maanteedel asuvates majanduspiiri kontrollpunktides, raudtee piirijaamades, Eesti Vabariigi territooriumil asuvates rongides, rahvusvaheliseks liikluseks avatud sadamates ja lennujaamades.

Soome piirivalve ülema, kindralleitnant Matti Autio kutsel külastas Eesti piirivalve juhtkond koosseisus Andrus Öövel, Henn Karits, Aare Evisalu, Viktor Hansen esmakordselt põhjanaabreid. Soomes tutvusid nad piirivalvurite professionaalse tööga.”

 

(Järgneb)

 

VAATA KA

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (1. osa)

 

 

 

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused