Euroopa Liidus tugevneb tsensuur nende poliitiliste jõudude suhtes, kes ei mahu Brüsseli kehtestatud poliitkorrektsuse raamidesse.
Vasakliberaalne ideoloogia on suures osas üle võtnud Euroopa peavoolumeedia, kus räägitakse meelsasti sisserände vajalikkusest, kuid mitte immigrantide kuritöödest; kus islamit kaitstakse, kuid rahvuslust materdatakse; kus geid on ühtäkki justkui normaalne seksuaalne suunitlus, kuid traditsiooniline mees-naine abielu midagi ebaloomulikku — seda loetelu võiks pikalt jätkata. Sõltumatut meediat pole vähemalt Lääne-Euroopas enam sisuliselt olemas.
Juba mõne aja eest räägiti, et sotsiaalmeedia hakkab ajakirjanduse funktsioone üle võtma, sest tõsiste probleemide üle on hakatud arutlema just seal ja sealtkaudu levivad ka peavoolumeedias mahavaikitud uudised. Nüüd aga käib juba mõnda aega sõnavabaduse summutamine ka sotsiaalmeedias, ikka vihakõnede takistamise ja libauudiste leviku vältimise sildi all. Suur osa sealsest tsensuurist on varjatud — näiteks vähendavad teatud programmid nende postituste voogu, kus on kasutatud konservatiividele omaseid väljendeid või sõnu.
Sotsiaalmeedia on minemas vasakliberaalide kontrolli alla ja juba sihitakse järgmist institutsiooni ehk alternatiivseid meediakanaleid. Tavaliselt on need peavoolule vastanduvate konservatiivsete poliitiliste jõudude meediaüksused, kelle hulka kuulub ka portaal Uued Uudised. Küll aga ei saa sinna arvata Isamaa või Vabaerakonna uudisteportaale, kes kajastavad sisuliselt siiski peavoolusõnumeid ja poliitkorrektset “avatud” või “rõõmsat” ehk pseudorahvuslust.
Esimene hoitava signaal tuli Eesti ajalehtede liidu tegevjuhi Mart Raudsaare ERR-is ilmunud arvamusartikli “Mida arvata erakondade uudisportaalidest” näol. Muidu on tegu reaalselt olukorda vaatava looga, kuid lõppjäreldused viitavad siiski soovile panna ka alternatiivsetele uudistekanalitele päitsed pähe ning sundida nad kajastama poliitkorrektset infot.
Raudsaar märgib kohe ära, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 45 ütleb: “Igaühel on õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil.” Siis vaatleb ta maksumaksja raha eest töötavaid erakondade meediakanaleid, mis puudutab ennekõike Keskerakonda ja Tallinnat, kuigi sinna võiks arvata ka ERR-i, mis juba ammugi ei anna edasi kogu ühiskonna meeleolusid, vaid ainult võimulolevate kartellierakondade omi. Aga see selleks.
Ilmselt hakkab paljudele võimupoliitikutele närvidele käima see, et erakondade või kodanikuühiskonna organisatsioonide meediakanalid, nagu EKRE ja SAPTK Uued Uudised ja Objektiiv, ütlevad liiga avalikult välja, et kuningas on alasti, ning nüüd soovitakse neid painutada mingite reeglite alla. Paraku pole need meediakanalid niinimetatud sõltumatu ajakirjandus, vaid tegu ongi ühte maailmavaadet kajastavate väljaannetega, millele ei saa kehtestada ei poliitkorrektsuse ega ajakirjandusreeglites kirja pandud nõudeid.
Näiteks maksab sõltumatu ajakirjanduse puhul reegel, et tasakaalustatud looks peavad sõna saama võrdselt mõlemad pooled. Kui rahvuskonservatiivne väljaanne kritiseerib oma väärtushinnangutest lähtudes Jüri Ratase valitsust, siis pole küll mõtet kallist trükipinda selle vassiva ja umbmäärase keerutamise peale raisata, mida peaminister tekitab, pealegi oleks see konkureeriva maailmavaate reklaamimine ja seda ei teeks ju ka ükski teine poliitiline jõud — kas KE annaks Mart Helmele Kesknädalas sõna? Kogu Eesti peavoolumeedia hoidub ju EKRE-le sõna andmast — seda tehakse siis, kui on vaja kõmu või siis teisiti ei saa, muidu paistaks erapooliklikkus liiga silma.
Teine moment on selles, kui loo juures kasutatakse kontekstist välja võetud lauseid. Ka siin ei lähtu erakondlik meedia üldlevinud reeglitest, sest kui Jevgeni Ossinovski ütleb, et rahvuslus on ohtlik düstoopia või president Kaljulaid lubab, et eestlane võib olla igaüks, siis polegi mõtet arutleda selle üle, millises kontekstis see välja öeldi — see on igal juhul eesti rahvusele vaenulik. Vähemalt Uued Uudised ei kavatse kaasa minna poliitkorrektsuse reeglitega, mille on üle võtnud peaaegu kogu ülejäänud meediamaastik.
Kolmas moment seisneb uudiste valikus. Taas ei hakka maailmavaatelisest inforuumist lähtuv rahvuskonservatiivne kanal kajastama geiparaade või “edukaid” immigrantide päästmisi — kui me seda teeme, siis vaid oma pilgu läbi. On ju ilmselge, et kui Vahemerelt päästetakse nädalavahetusel tuhat migranti, siis ei kajasta maailmavaatel põhinevad kanalid seda sarnaselt. Ilmselt kirjutaks sotside uudistekanal sellest kui toredast päästeoperatsioonist, kiidaks selle läbiviijaid ning lisaks, et sinna peaks päästelaevu veelgi rohkem saatma. Rahvuskonservatiivne kanal seevastu kajastab uudist nii, et migrandid tulnuks Liibüasse tagasi viia ning inimkaubitsejaid rikastavate vabaühenduste laevad hoopis Vahemerelt minema ajada, sest nad vaid tõukavad üha uusi migrantide horde salakaubavedajatele rahapatakaid ulatama, merekõlbmatusse paati astuma ja Euroopat Aafrikaks muutma suunduma.
Siinkirjeldatud momendid näitavad seda, et erakondlikke ja maailmavaatelisi uudistekanaleid ei saa vaadata sõltumatu meedia reeglite kohaselt, sest vähemalt Uued Uudised pole sõltumatud — me kajastame rahvuskonservatiivset maailmavaadet ega tee mingeid mööndusi vasakliberaalsele ideoloogiale. Küll aga tasub nende näidete varal jälgida peavoolumeediat, mis hoolimata oma vastupidistest väidetest, pole kuidagi sõltumatu. Näiteks EKRE volikogu kohtureformi vajaduse kohta käiva otsuse kommenteerimiseks said erakonna liidrid sõna vaid paariks lauseks, vastased said idee põrmustamiseks küllaga nii eetriaega kui trükipinda. Samuti kisti Mart Helme neegerüliõpilaste kohta öeldud üksikud laused pikemast kontekstist täiesti meelevaldselt välja.
Ka peavoolumeedia kajastab uudiseid valikuliselt — nii ei kirjutatud ei suurtest meeleavaldustest traditsioonilise perekonna kaitseks Itaalias ja Hispaanias ega ka PEGIDA päris võimsatest väljaastumisest, küll aga maalitakse ilus pilt opositsiooni väikesearvulistest protestidest Ungaris ja Poolas. Täiesti selgelt kumab välja fakt, et peavoolumeedia pole sugugi kallutamata ning sõltumatu, vaid ta lähtub täpselt samadest põhimõtetest, millest maailmavaatel põhinevad erekondlikud meediakanalid.
Mart Raudsaar nendib: “Ka ei näe ma, mida suudaksid erakondlikud portaalid teha sõltumatutest ajakirjanduslikest portaalidest paremini – kui jätta kõrvale konkreetse maailmavaate põhjalikum tutvustamine.” Siin ta paraku ei märka seda, et niinimetatud sõltumatuid ajakirjanduslikke portaale pole enam olemas, on vaid ideoloogilised, mida ERR ja Delfi kahtlemata on, ning positiivne moment on hoopis selles, et on olemas ka Uued Uudised ja Objektiiv ning nemad neljakesi tasakaalustavad üksteist vastastikku, luues uudiskonkurentsi ja vaatlusvõimaluse.
Raudsaar võtab kokku: “Lõpuks paneb aga kõik paika lugeja. Erakondlikud portaalid kasutavad mõningaid kodanikuajakirjanduse võtteid, esitades seeläbi ajakirjandusele väljakutse. Ajakirjandus peab oma kvaliteeti suutma hoida ja tõestada iga päev. Niikaua kui see sellega hakkama saab ning erakondlikud portaalid annavad infoväljale lisavärvi, pole katki midagi. Kui erakonnad hakkavad aga tõsimeeli ajakirjandust kõrvale tõrjuma, on kuri karjas. Millegipärast ma aga arvan, et seda enam ei juhtu, sest meie demokraatia on juba piisavalt tugev.”
Paraku aga kuri ongi karjas ja Raudsaare usku tugevasse demokraatiasse ootab ees läbikukkumine. Peavooluajakirjandus on juba ammu väljakutse saanud, kuid ei suuda juba pikka aega oma kvaliteeti hoida ning jääb selle tõestamisega üha enam hätta, sest tõde otsitakse nüüd jõuliselt ka alternatiivmeediast, õigemini usutav pilt pannakse kokku neist kahest. Kuna aga maailmavaatelised, eriti aga konservatiivset maailmavaadet kajastavad meediakanalid on populaarsust kogumas ja vasakliberaalide mõju all olevad seda kaotamas, siis on karta ka sõjakäiku kuningate alastuse paljastajate vastu. Uued Uudised on valmis rünnakuid tagasi lööma.