Kui mingile mõistele poogitakse külge täiendsõnad, siis pole tegu enam originaaliga – ka siis, kui räägitakse rahvuslusest ja demokraatiast.
Demokraatiaga on meil juba kogemus olemas – kui Eesti haakus liberaalse demokraatia euroešeloni külge, sai rahvusriik “boonusena” kaasa homoagenda, sooneutraalsuse, võrdõiguslikkuse ja sallivuse, kõike seda pealegi kohustusena.
Rahvuslus paljudele ei meeldi ning sinnagi riputati külge sildid “avatud“, “rõõmus” ja ei tea veel mida. Selle tagajärgi sai Eesti tunda laulu- ja tantsupeol, mis oleks pidanud olema eestlaste kui rahvuse omaenda rõõmupidu.
Kuna aga Eestis tambitakse rahvuslusele peale “avatust” ja “rõõmu” ehk oma peo jagamist kõigiga, siis olid tagajärjed kiired tulema: Alo Matiiseni viis isamaalist laulu olid “liiga rahvuslikud”, nende meeldetuletajast tehti “rahvustevahelise vaenu õhutaja”, mitte-eestlane Maria Jufereva-Skuratovski solvus ja nii edasi.
Ühtäkki polnud meie rahvuslik suursündmus meie oma, ta oli kõigi teiste oma. Meie kohustuseks jäi jälgida, et me kedagi eestlastena ei solvaks – meie oma 150-aastane kultuuripidu muudeti poliitkorrektseks. Kurb on see, et süüdistajateks polnud mitte ainult need, kellel on oma kultuur, laulud ja tantsud olemas, vaid ka “avatud” globaaleestlased.
“Rõõmus rahvuslus” kellelegi lõppkokkuvõttes rõõmu ei toonud. “Avatud rahvuslus” avas eestlaste peo kõigile niivõrd avaralt, et endale ei jäänud midagi.
Rahvakultuuriga on paraku nii, et see on ühe rahvuse jagu – nad laulavad ja tantsivad selleks, et oma identiteeti tunnetada. Kõik toimuv ei ole kellegi teise asi.
Jah, meie rõõmupidu on avatud kõigile, kuid vaid jälgimiseks ja osasaamiseks – kellelgil pole õigus ette kirjutada, mida eestlased omal rõõmupeol teevad.
Hiinas on omad peod, kus inimesed kulgevad draakonite ja muu sümboolikaga lõbutsedes mööda tänavaid. Aafrikas on omad rahvapeod, mis näitavad aafrika rikkalikku kultuuri. Me ei lähe neile ütlema, et meile ei meeldi trummipõrin või kummalised maskid – me naudime NENDE pidu kõrvalt.
Miks siis Eestis on ühtäkki eestlaste laulu- ja tantsupidu kõigi teiste oma, meie peame vaid jälgima, et kedagi iseolemisega ei solvaks? Eks ikka “avatud” rahvusluse tõttu, mis tähendab, et see on kõigi oma. Ja kui on kõigi oma, siis pole enam kellegi oma, isegi mitte eestlaste.