14.03.2019
Eesmärk, mille suunas kõik tormavad.
Viimaste päevade poliitikasündmustes joonestuvad välja selged tegevusliinid, mis kohe kuidagi ei üllata.
Keskerakonnas keeldusid neli juhatuse liiget toetamast läbirääkimisi EKRE osalusel. Kremli-meelse Yana Toomi otsuses pole midagi imelikku. Vastu oli ka Mihhail Kõlvart, kuid tema on üks neist poliitikutest, kes tegelikult konfrontatsiooni ei otsi – Kõlvart on ilmselt üks poliitikuid, kes muretseb tõsiselt oma valijate arvamuse ja KE püsimise pärast. Igastahes ei õnnestunud Johannes Trallal teda panna rääkima asju, mida mees ise ei tahtnud.
Oma ringkonnas noortest venelannadest ametnikega ümbritsetud “ilus poiss” Raimond Kaljulaid seevastu on algatanud otsest Keskerakonna kaaperdamise poliitikat. Poliittehnoloogiliselt hea hariduse saanud Kaljulaid jagab olukorda ja näeb toimuvas võimalust hakata võitlema Jüri Ratase positsiooni ja koha pärast, kasutades oma piiritut EKRE-viha. Hetkeseis on tema jaoks hea, kuid segama võib hakata paljutki selgeksrääkimatut tema identiteedis ja taustas. Igal juhul teatab Kaljulaid kindlalt, et tema suutvat “soovi korral” blokeerida läbirääkimised – ilmselt teatud Kremli-meelsuse toel.
Reformierakond on praegu ilmselgelt pöördunud Euroopa Komisjoni ja välissaatkondade poole, et need avaldaksid Jüri Ratasele tohutut survet, lõpetamaks läbirääkimised EKRE-ga. Ilmselt kasutatakse kõikvõimalikke kanaleid, mis on Brüsseli marionetil olemas on – Reformierakond on ennast näidanud täieliku eurokraadina, kus pole enam endagi nägu, on vaid Euroopa Komisjoni nägu, ja seda on öelnud ka asja sees olnud Igor Gräzin. Jürgen Ligi väidab seejuures kindlalt, et nemad ei lubavat Jüri Ratasel poliitilist enesetappu teha – mis otsustaja on Ligi, kes on kõigis oma ministeeriumis ainult valeotsuseid teinud?
Sotsid üritasid korra minna klassikalist Antifa teed, mida prooviti teha ka Trumpi valimise järel ehk tuua vägivallatsevad vasakpoolsed barrikaadidele. Paraku tõmbas Ossinovski ruttu tagasi, sest see oleks liiga hästi läinud kokku selle vägivallatsejate taustaga, mille tekitas Tarand oma provokatsiooniga.
Ja muidugi Eesti meedia, kes neljapäevalgi mängib arvudega – väidetakse, et EKRE-I-KE koalitsiooni toetab “vaid” 24 protsenti küsitlusele vastanutest, samal ajal 30 protsenti eelistaks hoopis Reformierakonna, SDE ja Isamaa koalitsiooni ning 29 protsenti Reformierakonna ja Keskerakonna liitu. Ometigi on numbrid taas väga väikestes piirides, mistõttu 24-protsendiline toetus ühele koalitsioonile ei erine laias laastus sugugi eriliselt 30-protsendilisest toetusest vanale lillale liidule. Igal juhul pole mingit alust väita, nagu eelistaks valija kõike muud kui EKRE-I-KE liitu.
Kartellierakonnad või vähemalt osa nende poliitikutest ronivad sõrme- ja varbaküüsi appi võttes võimupiruka suunas ega vali selleks enam vahendeid.