16.05.2019
Uued Eesti riigi vaenlased kasvavad peale. 9. mai tähistamine Pronkssõduri juures 2018.
Rahvuslane Jüri Böhm küsib oma arvamusloos – kust tulevad õpetajad venekeelsetele koolidele?
“Kõigi loogikaseaduste järgi peaks vene koolid kaadri puuduse tõttu juba ammu ise oma loomulikku surma olema läinud, aga nad on siiani kuradima jätkussuutlikud ja võtavad aina hoogu juurde.
Nagu nüüdseks on selgunud ning saanud ka kinnituse Tallinna volikogu saadikutelt, tagatakse meie riigis venekeelse koolihariduse jätkusuutlikkus täna õpetajate impordiga Venemaalt ja teistes SRÜ riikidest!
Kahjuks ei suuda me seda hukutavat ja alatut praktikat objektiivsetel põhjustel takistada haridusministeeriumi kaudu, see ministeerium ei ole EKRE haldusalas, kuid meie riigi julgeolekut silmas pidades tuleks seda kohe kindlasti teha!
Inimesed, kes seda „importi” korraldavad, ja ka need, kes selle heaks kiidavad ja oma loa annavad, on pehmelt öeldes kas kasulikud idioodid, või lausa teadlikud Eesti riigi vaenlased.
Ainult idioot ei mõista, kuidas, mida ja mis võtmes saavad siinsetele vene noortele õpetada Venemaalt – eriti veel Putini-Venemaalt! – saabunud pedagoogid, kes on sirgunud, kasvanud ja koolitatud sealses haridussüsteemis ning tolle vaimsuses ja meelsuses! Või need, kes on siin elades valinud Vene kodakondsuse.
On ka enam kui ilmne, et seda olukorda ei jäta ära kasutamata ka FSB, kellele avame läbi selle kuritegeliku naiivsuse (või ka mittenaiivsuse) ise legaalse kanali mõjuagentide ja lausa spioonide sisseveoks oma riiki.
Ja nüüd tasub küsida:
1) mida, kuidas ning mis võtmes suudab Vene päritolu nn. õpetaja rääkida ja seletada meie Vabadussõjast ja 1. detsembri riigipöördekatsest (mida ässitati ja toetati selleltsamalt Venemaalt)?
2) mida ta räägib vabadussõdalastest, 1939–40. aasta sündmustest ning sellele järgnenud veristest tapatalgutest, nõukogude okupatsioonist ja 14. juuni küüditamisest ning sellele järgnenud põrandaalusest vabadusvõitlusest, mida meie tunneme metsavendlusena, aga mille kohta tema – oma koolihariduse põhjal – teab, et tegu oli rahvavaenlaste, bandiitide ja fašistide pahategudega?
3) kuidas ja mis võtmes esitab ta 1944. aasta vastupanu Punaarmeele ja taaslähenevale nõukogude okupatsioonile ning Sinimägede kangelaslikke kaitselahinguid?
4) kuidas ta räägib sõjajärgsetest repressioonidest ja sundkollektiviseerimisest ning 1949. aasta uuest küüditamiselainest?
5) mida on tal öelda läbi kogu pika okupatsiooniaja kestnud eesti rahvusliku eneseteadvuse ja kultuuri allasurumise ning meie rahva venestamise kohta?
6) millisel moel kavatseb ta kummutada alatut propagandavalet „sõdur-vabastajast“ jne. jne.?
Kõik ülatoodu tekitab tõsise küsimuse: keda ja milliseid noori need nn. pedagoogid meie, Eesti ellu ja ühiskonda koolitavad ja saadavad?
Need noored inimesed hakkavad tahes-tahtmata osa võtma meie riigi sotsiaalsest ja poliitilisest elust ning määrama meie riigi nägu ja mõjutama sotsiaalseid protsesse.
Enamgi veel. Paljudel neist on praegu ja, arvestades ametlikku suundumust, üha enam ka edaspidi Eesti kodakondsus, ning läbi selle on neil avatud ka tee riigiasutustesse, Riigikokku ja ka valitsusse!
Ülaltoodu on vaid väikene osa sellest, miks see hukutav praktika tuleb otsustavalt lõpetada. Ja kuna me ei suuda seda teha haridusministeeriumi kaudu, siis tuleb seda takistada riigi julgeolekut silmas pidades!