Kuidas panna üks “rõhutute” grupp vati sisse – lumehelbeke õpetab

Sanna Kartau arvamuslugu ERR-is “Eesti rassisti viis riugast” paneb küsima – mis teeb ühe inimese nii paranoiliseks?

Kartau üritab tõestada, et rassism tilkuvat meie verre ja mitte-valgetele hea olemiseks tuleks meil oma harjumused ja kombed üle vaadata.

Esimene küsimus: kas sama soovitus käib ka mitte-valgete kohta? Või on nemad eelarvamusvabad? Moslemitesse tilgub teadmine, et naine pole sama mis mees, aafriklastesse, et neile on halba tehtud (kuigi neid müüsid orjadeks omad valitsejad ja orjaaeg ei takistanud Rwandat tegemast), ja nii edasi – millal nemad muutuma hakkavad või on see valgete “privileeg”?

Riugas 1 olevat, et probleemi pole. On küll, ja põhjuseks on see, et võõraste sisseränne kipub eestlaste osatähtsust oma kodumaal alla viima, Tallinnas on juba raske ainult eesti keelega hakkama saada ja meid ähvardab oht, et jääme kodumaal reservaadirahvaks. Ja üks osa sellest on ka aafriklaste sisseränne.

“Eestis elavad mustanahalised inimesed kogevad füüsilist ja verbaalset vägivalda.” Vägivallast pole kuulnud, peale mustanahaliste rünnakute Mustamäel.

Riugas 2 ehk kahtpidi rassism selgitusega “Rassism kui võimu ebaühtlane jaotumine eelistab 99 protsendil juhtudes valget inimest.” Ei eelista. Vaadaku lillelaps hetkel maailmas toimuvat – must on hetkel pjedestaali tipus, Kanada peaminister, USA demokraadid ja paljud politseinikud on põlvili. Rassismiprobleem on selgelt ühesuunaline tänav, kus mustade poolt valgete suunas võib sõita, vastupidi aga on “telliskivi” ees.

Riugas 3: rassismi vastu võitlemine tähendab sõnavabaduse piiramist. Tähendabki. Ei tohi paljusid sõnu (neeger) kasutada, muudetakse raamatuid, Marrakechi pakt kutsub võitlema kriitika vastu, mis puudutab migratsiooni, Facebook tsenseerib – tehku Kartau endale selgeks, et iga piirang vähendab vabadusi ja neid piiranguid tuleb aina oi-kui-palju juurde. Vaevalt aga keegi mitte-eestlaste sõnakasutust a la “valge rämps” tsenseerib.

Ülevaate “Riugas 4” all alustab Kartau sellest, kuidas neegrit vahitakse. Nad ongi erinevad, kulla lumehelbeke, ja on võimatu, et pilk talle ei lange. Kui teda eirad ehk otsa ei vaata, on Kartau esimene, kes süüdistab valgeid teisi rasse eiravas ülbuses.

“Kuigi pilk ei ole pruugi vägivaldne olla, siis ebaviisakusest pakatav on selline kollektiivne käitumine küll, sest tungib inimese privaatruumi ja ei anna talle asu.” Mustanahalised on ammu meie privaatruumis tunde kaudu, et Aafrika on järsku Tallinnasse kolinud.

“Kui sellele tähelepanu juhtida ning seda väga lihtsalt kontrollitavat käitumist soovitada muuta, tunnevad kõnealused, et neilt nõutakse liiga palju, et silma peal hoidmine on nende kodanikuõigus.” See on küll Kartau luulu, sest vaevalt keegi peab neegri vahtimist kodanikuõiguseks – enamik eelistaks, et nad üldse silma all poleks.

“Välisüliõpilased ei soovi siin õppimise privileegi, vaid sedasama, mis kohalikele ja EL-i tudengitele tagatud on. Pagulased ei soovi kolmekorruselist villat Viimsis, vaid võimalust elada ilma tühja kõhuta ja soojade riietega. Mitte privileege, vaid samu õigusi ja vabadusi, mis on kohalikel passiga Eesti kodanikel olemas.”

Kartau ei näe Euroopa reaalsusi, kus paljud migrandid tulevadki sooviga just seesama kolmekorruseline villa või vähemalt igakuine rahasumma peo peale saada, ning aastaid elatakse sotsiaalsüsteemide peal – seda on hästi näha üle lahe Soomes, kus somaallaste arvates on soomlasi “liiga palju”.

Riugas 5: ma ei näe värvi – “Hoolimatus ja privileeg rassiteemadel väljenduvad sageli samasuguses õlakehituses, mis ütleb meile, et pole tema asi, tema pole midagi halvasti teinud. Värvipimedus olukorras, kus maailmamajanduse jõujooned on üsna selgelt rassipidi jaotunud ning kus valgest erineva nahavärviga inimesed vägivalla, ebaõiglase kohtlemise ja ebasoovitava tähelepanuga toime peavad tulema, on jaanalinnulik pea liiva alla peitmine.”

Siin väljendab Kartau ilmselget nõuet, et kõik peavad põlvili vajuma. Kõigil maailma rahvastel on endil tohutult probleeme, ka eestlastel, kes jäävad kodumaal üha enam varju, ja nad ei pea tegelema mustanahaliste muredega – selleks on Kartau moodi vasakliberaalid, kes õpetavad nad enesekeskseteks ja pretensioonikateks.

Võtku mustad ennast kokku ja asugu ennast tõestama juba alates oma kodumaast ehk sõdades vaevlevast Aafrikast, ja siis hakatakse neist lugu pidama. Praegu nõuavad nemad ja nende kartaudest toetajad lihtsalt musta rassi mähkimist vatti, et nendeni ei jõuaks ükski mure. Nii ei lähe kaua aega kui räägitakse priviligeeritud mustast rassist ja valged peavad kodanikuõiguste eest võitlema.

Ja kuidas Aafrikast Eestisse tulnud mustad järsku nii õrnad on – suurim kogukond on Nigeeriast, aga seal sõditakse juba aastakümneid, välguvad matšeeted ja lendavad pead.

Sanna Kartau unistus?