04.03.2023
Leo Kunnas
Meie riigikaitse on üle kuhjatud eile või üleeile lahendamata jäänud probleemidega. Ma ei lepi sellega, et need, kes on selle olukorra tekitanud tulevad süüdistama neid, kes püüdsid leida lahendusi, kirjutab Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees (EKRE) Leo Kunnas.
Kas meil on praegu keskmaa õhutõrje võime olemas? Ei ole. Alles 2022. aasta sügisel suutsime teha otsuse selle loomise kohta ja 405 miljonit eurot Riigi eelarvestrateegiasse aastateks 2023-2026 sisse kirjutada. Veel pool aastat on mööda läinud, 2023. aasta märtsikuu on käes, aga me pole suutnud isegi relvasüsteemide hankeotsuseni jõuda.
Kas Ukrainas käib suurim sõda peale Teist maailmasõda? Käib juba kümnendat aastat, Venemaa laiaulatusliku agressiooni algusest sai ka äsja aasta mööda. Kas meie julgeolekuolukord on halvim ja ohtlikum, kui kunagi varem kogu iseseisvuse taastamise järgse aja jooksul? On.
Ja mida ma näen ja kogen sellel nädalal, mõni päev enne valimisi? Need kes on pikka aega selle võimearenduse tegemata jätnud, tulevad süüdistama ja etteheiteid tegema neile, kes seda ära püüdsid teha. O tempora, o mores!
Siin ei ole mingeid halle varjundeid nagu Martin Laine ja Meelis Oidsalu on püüdnud oma artiklites näidata. Ei ole rahalisi huve ega ammugi mingit kiusu kaitseväe juhataja või veel kellegi vastu.
Mustal poolel on see, et otsust selle tsiviilelanikkonna ellujäämiseks ja võtmetähtsusega infrastruktuuri püsimiseks väga olulise võimearenduse algatamiseks ei sündinud – ei 2020. aastal ega varem. Loomulikult oleks pidanud selle otsuse tegema juba 2014.-2015. aastal pärast Ukraina (Donbassi) sõja algust, aga siis tegeldi peenhäälestusega.
Ei ole prioriteet. Ei ole oluline. Pole raha, et plaani panna, ja kuna pole plaanis, pole mõtet ka raha küsida. Internet on täis põhjendusi, mida kaitseministeeriumi valitsemisala strateegiline kommunikatsioon välja käis, miks keskmaa õhutõrjet vaja pole. Elati veel „jõukohase riigikaitse“ mugavas memomaalimas, ega suudetud ette näha olukorda, et sõjaoht võib muutuda reaalseks.
Teised tegid ära. 2021. aasta sügisel sõlmis Tšehhi kaitseministeerium Iisraeli kaitseministeeriumiga riik-riigi tehingu keskmaa õhutõrje arendamiseks. Tehingu sisuks oli nelja keskmaa õhutõrjepatarei hange, igas patareis neli raketikompleksi, radar, juhtimissüsteem ning mõistagi piisav kogus õhutõrjerakette. Tehingu kogumaksumuseks kujunes 627 miljonit dollarit. Meil oli võimalus selle tehinguga ühineda, aga me ei kasutanud seda.
Riik-riigi tehingud on kaitseministeeriumi praktikas täiesti tavapärased. Niimoodi hangiti näiteks liikursuurtükid K-9 koos Soomega Koreast, meremiinid koos soomlastega Soomest ning lühimaa õhutõrjeraketisüsteemid koos poolakatega Poolast. Kust tuli siin info võimaluste kohta? Ei kusagilt mujalt kui kaitsetööstuse esindajatelt ja nende partneritelt. Hanked on iga kord läbi viidud väga kiiresti – protsess on võtnud aega kolmest kuust poole aastani.
Samuti saime tavatult kiiresti – poole aastaga turu-uuringust lepinguni – hakkama laevatõrje raketisüsteemide hankega. Idee selle võimearenduse algatamiseks tuli kolleeg Alar Lanemanilt ja minult. Läksime selle initsiatiiviga rahandusminister Martin Helme juurde, kes pöördus sellega omakorda valitsusse, kus sündis konsensuslik otsus võimearenduse algatamiseks. Pärast seda pandi selleks vajaminev raha Riigi eelarvestrateegiasse, kust see jõudis omakorda 2022. ja 2023. aasta riigieelarvetesse, olenemata sellest milline valitsus parajasti võimul oli. Kaitseväe juhataja esitas relvasüsteemi sõjalised miinimumnõuded ning Kaitseinvesteeringute Keskus teostas hanke.
Miks siis rannakaitse võimearenduse otsus kaldal paiknevate laevatõrje raketikompleksidega sündis ja keskmaa õhutõrje otsus jäi sündimata? Esimesel juhul oli olemas kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne ja teisel juhul see puudus.
Miks on siis kaitseväe juhatajal võtnud nõnda kaua aega keskmaa õhutõrje või üldsegi mitmekihilise õhutõrje tähtsuse mõistmiseni jõudmine?
Donbassi sõjas ei kasutanud Vene-pool lennuvahendeid, kuna soovis varjata oma osalust. Ukraina-pool üritas neid 2014. aasta suvel lahingutegevuses rakendada, aga kui oli kaotanud vaenlase õhutõrje tõttu mitmeid lennukeid ja koptereid, loobus peagi. Siit võis tekkida ekslik mulje, et kuna vaenlane lennuvahendeid ei kasuta, siis ei oma õhutõrje erilist tähtsust.
Kui kaitseväe juhataja hindab, et kaitseväel pole keskmaa õhutõrjet, jalaväemiine ega tanke vaja, 67 suurtükiväe relvasüsteemi loovutamine 85 olemasolevast ei oma meile erilist mõju ning personalijuhtimise võib üle anda Kaitseressursside ametile, siis sellest kaitseministeeriumi valitsemisala ka lähtub. Keskmine Eesti poliitik võibki arvata, et need on head ja õiged otsused. Paraku ei ole. Suurtükke ja laskemoona on lihtsalt liiga vähe.
Aga tagasi hangete ja riigikaitse rahastamise juurde. Riigikaitseliste investeeringute, sealhulgas hangete eest vastutab Eestis Riigi Kaitseinvesteeringute Keskus. Riigikaitselisi hankeid saavad lisaks hangete otsestele läbiviijatele mõjutada veel kaitseväe juhataja sõjaliste miinimumnõuete esitamise kaudu ning kaitseministeeriumi kantsler ja kaitseminister oma ametikohtade tõttu.
Minul Riigikogu liikmena (ammugi vabakutselise kirjanikuna, kes olin enne valituks osutumist 2019. aastal), nagu ka Eesti Konservatiivsel Rahvaerakonnal tervikuna puuduvad võimalused seal toimuvaid protsesse või tehtavaid otsuseid mõjutada.
Riigikaitse rahastamist (ka riigikaitse rahastamise erakorralisi otsuseid) teostatakse nelja-aastase tsüklina toimiva Riigi eelarvestrateegia kaudu, mis vajab heakskiitmiseks Vabariigi valitsuse konsensuslikku otsust. Mingil muul viisil ei ole see võimalik.
Kas keskmaa õhutõrjega oleks siis läinud kuidagi teisiti kui rannakaitsega, kui valitsus oleks jõudnud positiivse otsuseni? Ei oleks, 250 miljonit (või ka mõnevõrra suurem summa, kuna pikema laskekaugusega laevatõrjeraketid läksid oluliselt kallimaks kui esialgselt välja pakutud 50 miljonit eurot) oleks pandud Riigi eelarvestrateegiasse ja sealt edasi järgmiste aastate eelarvetesse ning hankimisega oleks tegelnud Kaitseinvesteeringute Keskus. Siis oleks 250 miljoni eest saanud neli raketikomplekside, radari ja juhtimissüsteemiga õhutõrjepatareid.
Palju saab praegu 405 miljoni eest? Eks näeb, on arutatud, kas kaks või kolm patareid. Sõja tõttu on hinnad nüüd hoopis teised.
Ma ei kohanud oma kriitikute kirjutistes kordagi ühte kõige olulisemat sõna, kõige otsustavamat mõistet kogu selles väitluses. See on aeg. Palju meil on aega? Kas te teate seda? Mina ei tea. Kuna keskmaa õhutõrje on tegemata, tuleb meil sellega tegelda praegu.
Mis täna tehtud see homme hooleta – aga paraku on meie homne riigikaitse üle kuhjatud eile või üleeile lahendamata jäänud probleemidega. Ma ei lepi sellega, et need, kes on selle olukorra tekitanud tulevad süüdistama neid, kes püüdsid leida lahendusi.
Leo Kunnas
Riigikogu riigikaitsekomisjoni aseesimees (EKRE)
LOE LISAKS
Leo Kunnaselt ilmus artiklikogu “Hüüdja hääl. Takerdunud rünnak I-III”