11.10.2019
Praegune valitsus tahab pensionireformiga anda inimesele õigus ise oma säästude üle otsustada, sotsid ja Reformierakond on aga asunud kaitsma pankurite huve.
Valitsuse pensionireformile vastu töötav Sotsiaaldemokraatlik Erakond tõestas eile Riigikogus, et nad ei esinda mitte pensionäride, vaid pankade ja pensionifondide huve, kirjutab Riigikogu liige Kalle Grünthal (EKRE).
Riigikogus toimus 10. oktoobril Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni poolt algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Pensioni tulevikust – kes tasub memme vaeva?“ arutelu. Räägiti riiklikust vanaduspensionist ja kohustuslikust kogumispensionist.
Analüütikute ja sotside esindajad üritasid Riigikogule selgitada, kui oluline on lõpetada valitsuse poolt algatatud teise pensionisamba reform ning säilitada seni toiminud süsteem ehk koguda raha tulevikuks.
Ettekandeid kuulates meenus mulle lähiajaloost lugu, kus isa otsustas nõukogude ajal teha oma pojale pulmakindlustuse, et poeg pärast naisevõttu oleks materiaalselt kindlustatud. Ajad möödusid ja kui poiss lõpuks värske pruudiga ühe katuse alla kolis ning läks panka kindlustusraha välja võtma, selgus tõsiasi, et omal ajal suurt väärtust omanud rublad olid muutunud vaid viiteistkümneks sendiks.
Küsisin Tartu Ülikooli vanemteadur Lauri Leppikult, et kui inimene kogub raha teise pensionisambasse, kui palju raha väärtus ehk ostujõud teatud aja möödudes väheneb. Võrdluseks palusin tuua ajavahemiku aastate 2000. kuni 2019. vahel. Vastust ma igatahes sellele küsimusele ei saanud, sest Leppik arvas, et ta ei ole siiski pädev sellele küsimusele vastama. Samale küsimusele ei suutnud vastata ka sotside esindaja Riina Sikkut. Olen arvamusel, et ilmselgelt teadis Leppik minu küsimuse vastust, sest analüütikuna antud erialal, on tema poolt võimatu seda mitte teada. Soovimatus mitte vastata, oli tingitud ilmselt asjaolust, et vastus oleks purustanud sotside müüdi teise pensionisamba efektiivsusest ning mõttekusest.
Vastust ma ise muidugi teadsin, sest Eesti Statistikaametil on need andmed olemas. Vastus on hirmutav, ehk sotside kuningas on äkitselt alasti. Oletame, et panete 2000. aastal teise pensionisambasse 100 eurot, siis 2019. aastaks on selle summa ostujõud vähenenud, sest samaväärse ostujõuga säästusumma oleks 2019. aastal 185 eurot, ehk kordub eelpool kirjeldatud pulmakindlustuse sündroom.
Siit jõuame aga teise küsimuse juurde, mis on sotside tegelik eesmärk?
Pole kahtlust, et teise sambasse kogutavast rahast riisuvad koore pangad ja pensionifondide haldurid, kelle käsutuses on nii öelda „väärtuslik“ ehk hetkesituatsioonis kõige suuremat ostujõudu olev pensionäride raha, mida saab tasuta kasutada erinevates finantsskeemides. Kui siia juurde lisada veel pensionifondide suured halduskulud ning häbiväärselt madal tootlikus, siis on täiesti selge, et teine pensionisammas teenib esmajärjekorras pankade ja pensionifondide huve. Ja veel põige ajalukku. Usun, et mäletate veel, mismoodi eakaks grimmeeritud Andrus Veerpalu kutsus kõiki liituma teise pensionisambaga. Lisaks lubati igale liitujale veel ka soe õlasall. Teatavasti aga tasuta lõunaid ei ole olemas, veel vähem pankade poolt.
Kokkuvõtlikult seisavad sotsid mitte pensionäride, vaid pankade ja pensionifondide eest. Huvitav, kas loodavad järgmistel valimistel pankadelt korralikku rahasüsti?
Seega on valitsuse poolt algatatud pensionireform igati põhjendatud. Inimestele tuleb tagasi anda võimalus, olla oma raha peremees, sest nad ei ole nii rumalad, et ei oska oma raha käsutada ja kasutada.
Kalle Grünthal
Riigikogu liige (EKRE)
LOE LISAKS
Indrek Neivelt võrdleb teise pensionisamba reformi pärisorjuse kaotamisega 200 aasta eest