21.07.2021
Kumu tahab endale kunstitühistaja kuulsust. Pilt on illustratiivne.
Igale rahvuskonservatiivile meenutab “ajakirjaniku ja filmitegija” Marian Võsumetsa nimi kohe üht tõrvikurongkäiku, kus Kanal 2 “reporter” püüdis vanalinnas kinni kaks alkoholijoobes inimest ning seostas nad lausega “Noh, poisid, jäite rongkäigust maha!” kõnealuse üritusega. Sedavõrd suur oli tibireporteri vihkamine. EKRE koostöö telejaamaga jätkus siis, kui see lubas Võsumetsa enam erakonna üritustele mitte saata.
Meediakommentaar: Võsumets muutus Võsapetsiks
Martin Helme: me võtame Marian Võsumetsa edaspidi samaväärselt Sputniku “ajakirjanikega”
Nüüd on sellest valevorstist saanud kunstikriitik, kes edendab “Black Lives Matteri” agendat, kaitstes Kumu “tühistamiskultuuri”. Ehk siis tahab ta muuta need mõtted ja sisu, mis olid kunstnikul teost luues.
Võsumets süüdistab lausa Suurbritannia võimuringkondi, kes olevat mehitanud muuseumide nõukogusid endale sobivate inimestega, timmides nõnda otsustajate ringi oma poliitikale soodsaks.
“Ent nii laiutavalt ja dotseerivalt kui Boris Johnsoni kabinet ei ole ministrid kultuurile ettekirjutusi teinud (Eestis täitis selle lünga üks riigikogu fraktsioon). “Säilita ja selgita” on valitsuse nõudmine koloniaalhõllandust õhkavas Whistleri seinamaalingus,” kirjutab ta.
Võsumets ei märka, et just tema ideoloogiat jagav seltskond mehitab nüüd kogu Läänes ja ka Eestis muuseume ja teeb ettekirjutisi, et anda kunstiteostele uus ja teistsugune tähendus. Selle nähtuse nimi on “tühistamiskultuur” ehk kõige ümberkirjutamine oma ideoloogilise kondikava järgi. Kas ta aga kujutab ette, kui 50 aasta pärast tehakse tema mõnele “filmile” teistsugune tõlgendus – lastefilmist saaks näiteks pedofiiliapropaganda?
“Immigratsioon Vahemerelt on Eesti Black Lives Matter, ütleb 2015. aastast asüülitaotlejate vastu suunatud vaenuga tegelev kunstnik Anrike Piel,” vahendab Võsumets. Mustade elud loeksid siis, kui neid paate kaldast lahti ei lükataks ja inimkaubitsejate kukrud ei täituks üha uute riskijate rahadega. Selles suhtes on rahvuskonservatiivid täiega mustade elude säästmise poolt, Vahemere paadirännet toetavad võsumetsad ja pielid aga pole.
Võsumets ei taju vähimalgi määral reaalsust, kui räägib ebamugavatest teemadest. “Lastestaadioni täitmine nukkudega, leinamaks tõsiasja, et praegused noored ei pruugi kunagi üürikodust välja murda, rääkimata lastesaamisest?” küsib ta. Noored üürikorterites on paraku nii nõukaaja kui ka iseseisvusaastate teema, sõltumata valitsustest, ja see jääb ka kõige vasakliberaalsema valitsuse puhul valuteemaks.
Lastesaamise takerdumine aga on just Võsumetsade põlvkonna probleem, kusjuures mitte sedavõrd võimaluste puudumisest, kuivõrd nende endi tekitatud põhjustest: lastest hoidumine kliima nimel, abortide “populaarsus”, soorollide ja koguni soo muutmine, viljatu homoseksuaalsuse õhutamine…
Võsumetsa seisukohad ei vaja põhjalikku tutvustamist, see on ühe ajupestud lumehelbekese lalin. Küll aga tasuks vahendada ühiskonnategelase ja orientalisti Peeter Espaki seisukohta, mis ei jäta Võsumetsa kirjutatust kivi kivi peale.
“Võsumetsa mõttekäiku lugedes tuleb igaljuhul laginal naer peale: “Kuidas tundub mõte süürlasest juhist mõnele Eesti rahvuskultuuri pärlile, näiteks ERM-ile? Oletame, et tegemist on inimesega, kes kodumaal juhtis sama kaliibri asutust, omab vastavat haridust ning oli sunnitud põgenema just võimukriitika tõttu? Kui mõte ebamugavust tekitab, on põhjust küsida, miks.”
Juhtumisi olen põgusalt oma elu jooksul kokku puutunud Süüria Direction générale des Antiquités et des Musées (meie mõistes siis ühendatult kõik ajaloomuuseumid ja arheoloogilised väljakevamised keskse juhtimise all – sh Damascuse rahvusmuuseum) ühe pikaajalise juhi Michel Al-Maqdissiga. Ta peaks töötama hetkel Harvardis grandiga, Louvre’is Pariisis, professorina Prantsusmaal, Beirutis Liibanonis ning tegema mingit asja ka Süürias kohapeal (täpne hetke peamine amet CVdest ei tulegi välja).
Võsumets võiks esmalt endalt küsida, et miks peaks Süürias kõrgetel ametikohtadel tegutsenud teaduskraadiga ERM-i juhi tasemel inimesed üldse soovima Eestisse – küsimus pole siinkohal “palgas”, vaid asjaolus, et Süürias mingit muuseumi juhtinud isik töötaks suurima tõenäosusega esmalt Prantsusmaal (Süüria teadusmaailm on suuresti prantsuskeelne), oleks hetkel kodus tagasi Süürias miskit juhtimas või siis töötaks erialasel kohal sajas eri maailma muuseumis või ülikoolis, kus Süüria ja Lähis-Ida aja- ja kultuurilooga tegeletaks. Meil poleks talle mitte midagi pakkuda – ei palka ega ka huvitavat positsiooni.
Ühtlasi oleks selline inimene aga täiesti kõlbmatu ja võimetu juhtima ERMi – sest ta ei teaks Eesti ajaloost ja kultuurist mitte midagi, ei teaks Eesti muuseumikorraldusest mitte midagi, poleks mitte kunagi varem teinud vastavasisulist teadustööd ega oskaks ka kõrgtasemel eesti keelt – kui tuua välja ainult suurimad takistused.
Mulle tekitab Võsumetsa mõte sügavalt ebameeldivust – sest näide ja kontekst on väga rumal.
PS Suurem osa vastava kaliibri inimesi muide ei salliks kommuniste, vihkaks täiest südamest poliitilist islamit ja valiks Eestis suure tõenäosusega mõnd meie kahest konservatiivsest erakonnast (see on teine paradoks, millest meie sallivuslased aru ei saa). Seega Võsumets olgu oma soovides ettevaatlik – vastav Süüria ja ka muude piirkondade härrasrahvas, keda ta väga siia sooviks, oleks väga suure tõenäosusega suurimaks vastandiks sotsiaalse õigluse sõdalasele.”