20.01.2023
Valetav Kaja Kallas.
Reformierakonna valitsus on alati üritanud lugeda Euroopa Komisjoni suult, millised tulevad järgmised käsulauad, aga saab seejuures lüpsta, nagu sulased ülbetelt peremeestelt ikka.
Eelmisel nädalal tuli uudis Saksamaalt, mis pani paljusid kukalt kratsima – Lützerathi külakese lähedal puhkesid kokkupõrked politsei ja roheaktivistide vahel, kusjuures viimased olid tulnud protesteerima kivisöekaevanduse laiendamise (!) vastu. Muuhulgas vahistati ka kliimaikoon Greta Thunberg, kes samas ründas vihaselt Davosi majandusfoorumit, sest sealt ei tulnud kliimahüsteeriale lisatoitu.
Postimees vahendab: “Keskkonnakaitsjad ütlevad, et küla lammutamine Garzweileri söekaevanduse laiendamiseks toob kaasa hiigelkoguse kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise. Valitsus ja energiatootja RWE väidavad, et kaevandust on hädasti vaja riigi energiajulgeoleku tagamiseks.”
Saksamaad valitsevad vasakkoalitsioonis ka rohelised, sõnades on Saksamaa üks kõvemaid rohepöörajaid, ja järsku toimuvad seal sellised sündmused… Ilmselgelt on riik taganemas kliimahüsteeriast ning vaatab energiakriisis olles asjadele pragmaatilisemalt.
Mis toimub aga Eestis? Siin tõeline hüsteeria alles algab. Reformierakond tahab algatada kliimaseaduse, õiguskantsler nõuab rohepöördeks seadusandlikku alust, valmimas on Eesti rohepöörde tegevusplaan aastateks 2023-2025, Mihhail Kõlvart töötab välja Tallinna kliimakava ÜRO jätkusuutliku arengu eesmärkide valguses ja nii edasi.
Liberaalide valitsetava Eesti suured eeskujud, eriti Saksamaa, tõmbavad samas rohehüsteeriaga tagasi, aga siinsed satraabid, marionetid ja tallalakkujad kõiguvad ikka endises kliimahüsteeria rütmis.
Üks väikeriik, Sri Lanka, juba tõmbas endale vee peale, kui loobus “suurtele” kliimaeeskujudele meeldimise tuhinas väetiste kasutamisest, hävitades nii oma põllumajanduse. Eesti tahab sama teed minna.
Rohehüsteerikud ei märka ka seda, et kliimavõitlusel puudub konkreetne algataja (osaliselt on selleks Euroopa Komisjon) – tegelikud eestvedajad on isikuliselt varjul ja kogu see kampaania seondub tavainimestel ainult Greta Thunbergiga. Kui see algatus kord haleda lõpu leiab, siis pole kellegi peale otseselt näpuga näidata.
Sellega seondub ka viimaste aastate tendents, kus võimupoliitikasse tuleb üha enam naisi. See on vallandanud joovastuse, et nüüd on meeste võim läbi ja naised ruulivad. Ometigi on hoiatatud, et tegu on maailma rahaeliidi, püstirikaste vanemate meeste vangerdusega – nad taanduvad varju, annavad pealtnäha võimu üle noortele naistele, kuid tegelikult säilitavad oma reaalse, rahaga kinnistatud võimu ja panevad naispoliitikud varjatult oma huve teenima. Ei ole mõtet arvata, et nad seda ei oska või et naised selle läbi näevad, eriti kui neile teadlikult mett mokale määritakse, nagu Timesi esikaanele jõudnud Sanna Marini või tagapool asuva Kaja Kallasega juhtunud on.
Maailm aga elab praegu suurte muutuste lävel, kus paljud suurelt ette võetud asjad, sealhulgas rohepööre, võivad haledalt ebaõnnestuda, ja siis pannakse vastutama just need, keda praegu on võimu juurde edutatud. Ja karm aeg saabki tuntuks ajana, kus naised valitsemises ebaõnnestusid.
Esimesed ebaõnnestumised on juba käes: ametist lahkusid Saksamaa kaitseminister Christine Lambrecht, kellele pandi süüks nii Bundeswehri kaasajastamise kui ka Ukraina abistamise takerdumist, ja Uus-Meremaa peaminister Jacinda Ardern, kes põles oma globalistliku poliitikaga lihtsalt läbi. Veel varem põrus Briti peaminister Liz Truss.
Ka Eestis hoiatasid naised ise, et ei maksa “päikesetõusuvalitsuse” naistekesksust nii väga reklaamida, sest sellevõrra lähevad ka skandaalid nende kraesse. Nii ongi Liina Kersna ja Keit Pentus-Rosimannus lahkunud suurte skandaalidega ja tõestusega, et naised pole meestest ei paremad ega halvemad. Ilmselt tuleb kord ka Kaja Kallase mihklioinapäev, kui ühiskond avastab, et rohepööre oli sama, mis Gorbatšovi “kuiv seadus”.
Uued Uudised
Loe ka Majanduse ja investeeringute allutamine ideoloogiale on kaasa toonud kõrge „roheinflatsiooni“ ja The Telegraph: Saksamaa kliimapoliitiline silmakirjalikkus on tülgastav