Maailm polariseerub kiiresti ja kodusõjajutud käivad ka lääneriikides

Pikki ja veriseid kodusõdasid kiputakse seostama Aafrikaga, kus mõnes riigis sõditakse sisuliselt iseseisvumisest saati (Kongo DV, Lõuna-Sudaan jpt) ja peaaegu kõigis riikides on relvastatud sisekonfliktid (näiteks suhteliselt turvaline Egiptus võitleb islamiäärmuslastega Siinail). Lääneriigid võivad tunduda stabiilsetena, kuid tuli hõõgub tuha all ka seal.

Rootsi on pikemat aega tuntud Euroopa kriminaalseima maana, kus alatasa tulistatakse ja lõhkevad granaadid. See sai alguse 2015. aasta rändelainega, kui vasakpoolne valitsus laskis sisse suure hulga Süüria põgenikke ja koos nendega kolis põhjamaale ka Lähis-Ida klannimaffia, kes kasvas vägivallaga võimupiirkondi jagades riigil kiiresti üle pea. Vahepeal võimule tulnud konservatiivne valitsus on suutnud pisutki olukorda kontrolli alla võtta.

Kodusõja eest Prantsusmaal on hoiatanud nii erusõjaväelased kui ka konservatiivsed poliitikud. Riigis on tohutu suured migrandikogukonnad ning pinged moslemite, juutide, armeenlaste, rahvusmeelste prantslaste ja paljude teiste kultuurikogukondade vahel tuntavad. Isegi president Macron on hoiatanud islamiseparatismi eest. Väidetakse, et Prantsusmaal relvastuvad kõik kogukonnad ning konflikt Gazas on pingeid kõvasti kasvatanud.

Prantsusmaa eripära on ka kõrge sotsiaalne aktiivsus ning sellest tingitud sotsiaalsete konfliktide (streigid, meeleavaldused) rohkus, ning see on levimas ka Saksamaale, Belgiasse, Hollandisse ja mujalegi, kohustuslike kliimameetmete tugevnedes (mis toovad kaasa erinevate ühiskonnagruppide, näiteks farmerite, laostumise) kasvab selliste konflikte arv ja ulatus veelgi. Lääne “demokraatia” on nüüdseks asunud selliseid proteste jõuga maha suruma (kollaste vestide protestide aegu sai inimesi surma) ja see tekitab veelgi suurema vägivallaohu.

Hispaania seisis kodusõja lävel 2017. aastal, kui toimus Kataloonia iseseisvusreferendum, millele järgnenud vastasseisus surus riik iseseisvuslased sisuliselt jõuga maha. See, kui räigelt Hispaania jõustruktuurid ja kohtusüsteem separatismi maha surusid, on senini varjus püsinud, aga pinged pole kusagile kadunud.

Kodusõjast aga on hakatud rääkima ka Ameerika Ühendriikide puhul, kus polariseerumine on viimastel aastatel tohutult kasvanud. USA-s on olemas konservatiivsed (vabariiklaste juhitavad) osariigid, nagu Texas ja Florida, ning vasakpoolsete ehk demokraatide juhitavad osariigid. Juba pikemat aega kolivad inimesed vastavalt maailmavaatele ühtedest teistesse, mis suurendab lõhestatust veelgi.

Polariseerumine toimub ka rassiliselt, valged lahkuvad nii demokraatide osariikidest kui ka piirkondadest, kus nad on vähemuses. Üheks põhjuseks on kurjategija George Floydi tapmise järel valge politseiniku poolt riiki tabanud Black Lives Matteri “linnapõletamine” ehk massirahutused, mille järel kuulutati Floyd sisuliselt rahvuskangelaseks, politsei võrdsustati kurjategijatega ning jõustruktuuride käed sisuliselt seoti kinni. Selle tagajärjeks on meeletu kuritegevuse kasv, eriti demokraatide võimupiirkondades, sest politsei kardab rassismisüüdistuste hirmus mustanahaliste kuritegevusega võidelda. Kurjategijad kasutavad seda ära ja näiteks Californiast lahkuvad nüüd paljud valged.

USA-s võideldakse nüüd aktiivselt “valgete ülemvõimu” vastu, see on pannud noored valged ameeriklased loobuma sõjaväeteenistusest ning valged siirduvad elama kohtadesse, kus neid ei ahistata, eelkõige vabariiklaste osariikidesse.

Polariseerumist tugevdab ka president Joe Bideni algatatud massimigratsioon, peamiselt Ladina-Ameerikast, mis muudab olukorra riigis ebastabiilsemaks ja kuritegelikumaks, sest rändlejatega tuleb kaasa ka Haiiti, Salvadori, Honduurase ja paljude teiste riikide organiseeritud kuritegevus. Konservatiivsed osariigid üritavad migrante suunata just demokraatide juhitavatesse osariikidesse ja nn varjupaigalinnadesse, mistõttu põlised ameeriklased lahkuvad võõraks muutuvatest paikadest nende juurde. Isegi New Yorgis sagenevad konfliktid ja protestid, kui võimud majutavad migrante lausa koolidesse ja teistesse ühiskondlikesse asutustesse. Kuna USA-sse on Bideni ajal saabunud umbes 10 miljonit illegaali ja see protsess jätkub, siis võib massimigratsioon saada eriti suureks konfliktikoldeks.

Trumpi ja Bideni võimuvõitlus on Ameerika kaheks lõhestanud ja sellele ei näi lõppu tulevat, sest viimaste kahtede presidendivalimiste tulemus on olnud laias laastus 50:50 ja ükspuha, kumbale poole see tänavu rohkem kaldub, jääb ühiskonna lõhestatus igal juhul alles, ning see paneb ka rääkima uuest Ameerika kodusõjast. Vägivallaks on relvastunud Ameerikas kõik tingimused olemas: Black Lives Matter näitas 2020. aasta suvel, et on valmis “linnu põletama” ja samas on näiteks teksaslased sedavõrd sõjakad, et neid ei pane keegi oma põhimõtetest loobuma. Nii on Texase rahvuskaart võtmas ise üle piiri valvamise, et mitte lubada sisse migrante, kelle tulekut soodustavad föderaalametid.

Kodusõjani, kus lahingud käivad nagu näiteks Süürias, lääneriikides ilmselt ei lähe, aga verine vägivald võib neist iga hetk üle käia, kusjuures süüdlasteks pole mitte “vihaõhutajad”, vaid väga valesti teostatud ühiskondlikud arengud.

Uued Uudised