Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (3. osa)

Kauane Eesti diplomaat Toivo Tasa sirvib “Piirivalve päevikut 1990 – 2000”, et tuletada lugejale meelde, kuidas piirivalvet üles ehitati ja seejärel lammutama hakati.

Niisiis, taasiseseisvunud Eesti piiride kaitsjaid oli reamehest ülemusteni ootamas ees päevi ja öid, nädalaid ja kuid eluohtlikku tööd, kartmatut mehemeelt ning rahvuslikku ühtehoidmist. Täpselt see iseloomustabki kättejõudnud keerulist 1992. aastat. Näiteks tuli hakata üle võtma kümneid ja kümneid Vene piirivalve valduses olevaid sõjaväerajatisi. Ses ülimalt pingelises riigi taastamisfaasis oli piirivalveorganisatsioon mõne teise Eesti alustava jõustruktuuriga võrreldes juba vaat et eliitasutis. Heitlikes ja uudsetes oludes, kus laiemal avalikkusel tuli alles hakata mõistma vajadust taasiseseisvunud riigi igakülgseks kaitsmiseks, pidi sirguv piirivalve reageerima kiiresti ning suutma paljut. Ja teda ka tõesti jagus vajalikesse riigiehituse ning -kaitse lõikudesse. Eelpool meenutati, et piirivalvele pandi toetav roll näiteks kaitseministeeriumi parema jaluleseadmise ettevalmistamises.

Juba igapäevaselt funktsioneeriva – sealhulgas isikkoosseisule professionaalset väljaõpet korraldava – piirivalve ning esmaseid niisama keerulisi samme tegeva kaitseväe hea edaspidine koostöö tundus loogiline ja vajalik. Tuletati meelde, et pärast Vabadussõda määrati piirivalve juhiks tuntud väejuht kolonelleitnant Ants Kurvits, kes astus ametisse 1. novembril 1922. Seda päeva loetakse Eesti piirivalve sünnipäevaks, mida on hakatud piirivalve paremail aastail tähistama austusega ning kõiki piirivalvureid kaasates. Tänavugi on see piirivalvurite, aga tegelikult kogu riigi jaoks tähendusrikas päev varsti jälle käes! Tähistagem seda siis väärikalt, nii et iga piirivalvur, ka veteran seda näeb ja kuuleb. 1992. aastaks, piirivalve 70. aastapäevaks valvas ja kaitses meie veel habrast piiri küll kehvis relvis, kuid elu hinnaga taas 1100 vaprat naist ja meest! Eesti kaitsesuutliku piirivalve idee hajutamine, iseseisva käsuliiniga sõjaväestatud piirivalveorganisatsiooni arengu mistahes pidurdamine tundunuks toona küllap reetmisena.

Tõsi küll hiljem, nagu täna teame, mitte eriti kauges tulevikus, võeti see tihutöö siiski häbenemata käsile. Selle üllatusliku pöörde nimeks sai kogu piirivalveorganisatsiooni ja isikkoosseisu tingimatu politseistamine. See tähendas muutust, pööret niihästi piirivalve seni professionaalses horisontaalis kui ka kõrgemas vertikaalis – koos kõigi vormiliste ja sisuliste, sealhulgas piirikaitsealaste negatiivsete järelmitega. Paljude seniste pühendunud piirivalvurite-kaitsjate murtud ametiredelitest, palga- ja pensionisegadustest ning inimlikust ängistusest rääkimata.

Päevik jätkab:

“1992
Riigi territoorium on ühtne tervik, kus ei tohi viibida ebasoovitavaid isikuid, piir peab olema kinni. Andrus Öövel.

1992. aasta kevadel algasid Eesti – Vene riikidevahelised piirikõnelused. Eesti deklareeris, et kahe riigi piiri kehtestamisel tuleb lähtuda 1920. aasta Tartu rahulepingust, kus Venemaa loobus “vabatahtlikult ning igaveseks ajaks kõigist suverään-õigustest, mis olid Venemaal Eesti rahva ja maa kohta.” Selles ajast pärineb ka idanaabrite riigipea korraldus alustada Balti riikidega läbirääkimisi piiri kindlaksmääramiseks. Ent pärast seda, kui juulist 1992 jõustus Eesti uus põhiseadus, mille 122. paragrahv määras Eesti maismaapiiri Tartu rahulepinguga, hakkasid piirikõnelused venima.

Vene pool pakkus piirilepinguks standardteksti, mida Nõukogude Liit oli kasutanud vastavate lepingute sõlmimiseks juba aastaid. Eesti pool tahtis aga, et trafaretse hea ja kasuliku koostöö kõrval oleks lepingus ära toodud ka Tartu rahu. Venelased hakkasid sellele kohe vastu.

Taasiseseisvunud Eesti riiki ähvardas neli suurt ohtu: rahvusvaheline kuritegevus, sealhulgas narkomaffia, riiklik terrorism, infiltratsioon ja põgenike vool. Otsest sõjalist agressiooni peeti vähetõenäoliseks.
Riigipiiri kaitseülesandena teiste seas pidas tollane piirivalve ülem Andrus Öövel vajalikuks arendada infovõrku riigile soovitavate ja ebasoovitavate isikute eristamiseks.

Öövel rõhutas, et tema tegevuse eesmärk pole sanitaarkordoni, vaid piirikontrolli usaldusväärse mehhanismi loomine.

Lahendamist vajasid kolm probleemi: isikkoosseisu vähesus, rahapuudus ja seaduste mittetoimimine. Eesti piirivalvel oli üks kümnendik vajalikest transpordivahenditest ja üks viieteistkümnendik vajaminevast relvastusest. Tehnilised jälgimisvahendid puudusid. Fregattide, miiniristlejate ja allveelaevade asemel vajas piirivalve väikseid, kuni 200-tonnise veeväljasurvega vahilaevu, mis suudaksid merel täita patrull- ja kontrollfunktsiooni. Piirivalvel oli juba paar kaatrit ja Rootsist saadud väiketraaler.

Taassündinud Eesti riigi territoriaalmeri oli veel Nõukogude Liidu piirivalve ja mereväe kontrolli all. Eestlased teostasid kogu rannikult kaldavaatlust. Tehnilised vahendid piiri valvamiseks peaaegu puudusid. Peipsil kasutasid piirivalvurid oma töös isiklikke mootorpaate, Vene aluseid püüti kontrollida sõudepaatidega.

1992. aastal loodi piirivalve mereosakond ülesandega välja arendada Eesti piirivalve mereüksused. Piirivalve 70. aastapäeva eel valvas piiri 1100 ajateenijat.

Jaanuar 1992

2. jaanuaril alustas Tallinna Piirivalvekool kutseliste piirivalvurite ettevalmistamist. Kool kujutas endast suletud tüüpi sõjaväelist õppeasutust, mis valmistas ette maa- ja merepiiri valvavaid allohvitsere ning passikontrolöre. Õppetöö kestis kuus kuud, millest üks kuu kulus praktikale piiril. Esimesed Piirivalvekooli kursandid sõitsid Remnikule 9. veebruaril, kus läbisid ühekuulise ettevalmistuse, sealt edasi Tallinnasse, olid praktikal Ikla piiripunktis, Narva kordonis, Tallinna sadamas ja lennujaamas. Algselt kavandatud kuuekuuline õpe piirdus nelja kuuga ning mai lõpus saadeti mehed piirile.

Edaspidi jäädi siiski kuuekuulise väljaõppe juurde ning koolitustsüklis võeti 1100 õppetunni jooksul läbi üle kolmekümne õppeaine. Kogu õppeprogramm oli seotud kaitseväelise ja piirivalvealase ainestikuga.

7. jaanuaril avatud Kuressaare õppekeskus spetsialiseerus rannakaitsele, seal koolitati prožektoriste, radari-operaatoreid, vaatlejaid ja sadamateenistujaid. Kool suleti 1993. aastal. Kuressaare õppekeskuses pandi alus piirivalvekoerte koolitamisele. I kompaniis loodi koerajuhtide jagu ning suvel alustati koerte väljaõppega. Esimesed koerad saadi kingitusena Venemaa piirivalvelt. 1992. aastal loodi ka Narva-Jõesuu piirivalve õppekeskus, kus koolitati kutselisi piirivalvureid ja paasikontrolöre. Õppekeskuses toimusid vastavalt Eesti ja Soome piirivalve vahelisele koostööleppele Soome Vabariigi piirivalve endiste ohvitseride poolt läbiviidavad esimeed piirivalve keskastme juhtide täiendus- ja väljaõppekursused. Kokku osales nn Soome kursustel 90 Eesti piirivalve ametnikku.

23. jaanuaril tunnistati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsusega endise Nõukogude Liidu relvajõudude halduses olevad hooned, rajatise, relvastus, lahingutehnika, varustu ja muu vara Eesti Vabariigi omandiks.

Veebruar 1992

24. veebruaril toimus Tallinnas Vabaduse väljakul esimene Eesti Vabariigi taasiseseisvumise järgne paraad. Samal päeval loodi esimene taasiseseisvunud Eesti Vabariigi sõjaväeorkester – Riigi Piirivalveameti Orkester. Ettepaneku kutselise sõjaväeorkestri kokkukutsumiseks tegid tollase Eesti Vabariigi Riigi- ja Piirikaitseameti peadirektorile Andrus Öövelile orkestri praegune peadirigent Arvi Miido ja orkestrivanem Andres Kapp. Orkestrandid valiti kutseliste muusikute hulgast, kellele hiljem lisandusid muusikalise haridusega ajateenijad. Mänedžeriks kutsuti Vello Roomet. Esimene avalik esinemine toimus eelmärgitud kuupäeval sõjaväeparaadil Vabaduse väljakul. Sel ajal kuulus orkestri koosseisu 16 orkestranti Arvi Miido ja Peep Taimla juhatusel.

“Tervituseks – VALVEL!”

Mul oli juba varem, igaks juhuks, aastapäevaks valmis tehtud sõjaväeliste tseremooniate kava, mis koosnes kaitsejõudude üksuste kogunemisest Kaarli puiesteele, jumalateenistusest Kaarli kirikus, paraadist Vabaduse väljakul ja sõjaväelisest jalutuskäigust Tallinna vanalinna tänavatel.

Eesti Vabariigi Kaitsenõukogu ei pooldanud algul paraadi korraldamise mõtet. Ka peastaap ei tahtnud seda. Esimene kaitseväe üksus – Kuperjanovi pataljon oli alles hiljuti formeeritud ja ei olnud võimeline välja tulema.

Peamised tegutsemisvõimelised organiseeritud jõud olid Kaitseliit ja piirikaitse, neis organisatsioonides toimus plaanipärane teenistuse-, lahingu- ja riviõppus. Kaitsenõukogus tehti kavasse mõningaid lihtsustusi ja võeti vastu kaks unikaalset, ajastule vastavat otsust.

Hr. Arnold Rüütel kui riigipea oleks pidanud olema paraadi vastuvõtjaks, ent ta ei soovinud paraadil väeosadest mööda kõndida. Seega pidid paraadi rivistaja ja juhataja tegema koos ühe käiguga üksuste ülevaatuse ja tervitamise tervitusmarsi saatel. Määrustikus on aga ette nähtud, et tervitusmarssi mängib orkester ainult paraadi vastuvõtjale tema ringkäigul üksuste ees.

Teiseks määrustiku lihtsustuseks sai paraadi juhataja ettekanne kolmele mehele korraga. Kedagi solvamata ja pingete ära hoidmiseks kõneles ta peale rivistuses ülevaatust ja tervitussõnu paraadi vastuvõtjatele: Eesti Vabariigi Kaitsenõukogu liikmetele, härradele Arnold Rüütlile, Ülo Nugisele ja Tiit Vähile.

Hr. Öövel küsis minult et kas mina kui paraadi dokumentatsiooni koostaja ja ettevalmistaja ei solvu, kui mind määratakse paraadi rivistajaks.

Rivistaja rolliga olin ise arvestanud, seest olin ju kõige rohkem asjaga kursis. Paraadi juhatajaks pidi olema kõrgemal ametikohal olev kaitseväelane, nii kinnitati selleks Eesti Kaitsejõudude Peastaabi ülem riviohvitser Ants Laaneots. Viimane pidi aga paraadi toimumise ajal ametiasjus Rootsis viibima. Arvestades paraadi tähtsust, ülemnõukogu esimees Arnold Rüütel Laaneotsal Rootsi sõita ei lubanud.
23. veebruaril kell 14 korraldati Kadrioru staadioni esisel platsil kolm paraadharjutust ja sama päeva õhtul kell 22 Vabaduse väljakul kaks peaproovi.

Vabaduse väljakul oli lumelörtsi ja palju vett, härra Laaneots läks kui tank (ta ongi tankist) võimsa “preisisammuga” läbi igast veest nii, et minu vatipüksid tema kõrval, samm tagapool (nii nõuab määrustik) marssides said juba esimese proovi alguses kohe läbimärjaks.

Kell 22 peatati Vabaduse väljakul liiklus. Kuna ettevõtmine oli esmakordne, aega oli vaja minutilise täpsusega fikseerida, siis alustasime sellega, et esimene kolonn s.t. piirivalve koos paraadi lipuga käis üksi ümber Kaarli kiriku, et teada saada, kui palju kulub järgmisel päeval kirikust väljatulekuks ja paraadiplatsile oma kohale jõudmiseks.

Juba esimene peaproov läks korralikult, välja arvatud üks minu viga – unustasin liinurid rivistamise ajal paraadiplatsile ja paraadimarsiks polnud liinureid välja saata. Kuramuse häbi oli. Peale teistkordset peaproovi leidis juhtkond, et tuleb välja küll ja mehed lubati puhkama.

Siis aga tekkis konflikt. Orkester tahtis harjutada leinaviisi “Jumal, Sul ligemal” ja hakkas mängima. Seda koraali mängitakse määrustiku kohaselt siis, kui kõnepidaja on teinud ettepaneku mälestada vabaduse eest langenuid. Meie olime, järgides Eesti kaitseväe tseremooniaid, piirivalves seda praktiseerinud juba aasta tagasi, alates Remniku esimesest paraadist 24. veebruaril 1991.

Kui härra Laaneots leinaviisi kuulis, siis küsis: “Mis see siis veel on?” Mina seletasin. Selle peale käratas Laaneots: “Mis kuradi matusemeloodiad paraadil? Paraadil olgu sõjaväe marsid. Lõpetada kohe ja et homme ei oleks mingit lollust!

Siis läks minul omakorda hing täis: “Härra Laaneots! Teie ei tunne Eesti määrustikke. Kuret. kui Te arvate, et eestiaegsed ohvitserid, meie isad ja vanaisad olid lollimad kui meie, siis Te väga eksite!” Selle peale patsutas Laaneots mulle varrukale ja lausus: “Hea küll, hea küll. Aga matusemuusikat homme ei tule.”
Järgmisel varahommikul kell 01.30 jõudsin staapi. Hr. Öövel oli veel kohal. Kandsin talle ette Vabaduse väljakul toimunud intsidendist seoses Laaneotsa vastuseisuga langenute mälestamiseks.
Öövel muigas ja ütles: “Orkester mängib paraadil seda mälestusviisi.” Ta küsis, kas mul on veel selle teksti koopiat, kus sõnad langenute mälestamiseks.

Loomulikult mul oli. Hr. Öövel ütles, et läheb hommikul vara peaminister Tiit Vähi juurde, kes pidi paraadkõne pidama, veendumaks, kas need mälestamise laused on kõne sisse põimitud. Palus orkestri dirigenti härra Miidot hoiatada, et ta jälgiks peaministri kõnet ja mälestamise lausete lõppedes alustaks kohe leinaviisi. Paraadil tuli kõik väga hästi välja. Minu antud teksti sõnade põhimõte oli kenasti põimitud hr. Vähi kõnesse ja selgelt välja öeldud. “Jumal Sul ligemal” hakkas kõlama. Rivis seisjad andsid au, lipud võeti “tervitusasendisse”, pealtvaatajad paljastasid pead ja vanemad – eestiaegsed inimesed, keda oli pealtvaatajate hulgas ohtrasti – laulsid pisarsilmil kaasa. Olid liigutavad hetked.

Kol-ltn Johan Saar
Eesti Piirivalve Ohvitseride Kogu esimees

Valitsuse määrusega 28. veebruaril 1992 nr. 61 reorganiseeriti Eesti Riigi- ja Piirikaitseamet Eesti Piirivalveametiks Siseministeeriumi valitsemisalas. Tollikontroll, mida siiani teostati piiripunktides, anti üle tolliametile. Piiripunktide vahelisel alal oli tollikontroll piirivalveameti pädevuses.

Märts 1992

20. märtsil sõlmiti Eesti Vabariigi ja Läti Vabariigi vaheline piiri taastamise leping. 1992 mais algas Eesti-Läti maapiiri tehniline ettevalmistamine.

Juuni – august 1992

23. juunil anti piirivalve juhtivkoosseisule esimesed sõjaväelised kaitsejõudude ohvitseride auastmed.

1992. aasta suvest alustas piirivalveamet passikontrolli üheteistkümnes Eesti Vabariigi meresadamas.

1 juulil kehtestati piiril viisarežiim. Tekkis vajadus parandada passikontrolli teostavate isikute ametioskusi. Majanduspiirile vajati kiiret täiendust ning seoses sellega rajati 1. juulil Remniku õppekeskuse filiaal – Pärlselja õppekeskus, mis lõpetas oma tegevuse juba 1993. aastal.
Algas koostöö Soome, Rootsi jt riikide piirivalvega. Pandi alus Eesti piirivalve koolitusele Soome piirivalve juhtimisel.

1. augustil lõpetas Vene piirivalve tegevuse Eesti põhja- ja läänepiiril. Valitsuse määrusega tugevdati 6. augustil piirikontrolli Eesti Vabariigi haldusterritooriumil.

1991. – 1992. aastal viidi läbi I piirivalve suvemängud Pärlseljal. Suvemängudest võtsid osa piirivalve juhtimiskeskuste võistkonnad koos ülematega, organiseerijateks olid käsivõitluse ja eriüksuste spetsialistid kapten Lembit Ilsjan ja Eduard Rikas.
Piirivalvurite pered neis mängudes ei osalenud.

Vabariigi Valitsuse korralduse 27. augustil 1992 nr. 327 kohaselt oli piirivalveameti ülesanne võtta üle kõik Venemaa piirivalve kasutusest vabanevad hooned ja tehnilised rajatised. Algasid Eesti ja Vene piirivalve vahelised läbirääkimised ja esimesed ülevõtmised, mille keerukat ning diplomaatiat nõudvat protsessi juhtis Henn Karits.

Kokku võeti üle (august 1992 – juuli 1993) 68 Vene sõjaväelinnakut. Piirivalve kasutusse jäi 30 valdavalt ilma tehniliste vahenditeta, lõhutud linnakut.

Vene väeosa hoonete ülevõtmine Valgamaal

Hoonetes, kus Valga piirivalvepiirkonna staap koos kõige juurdekuuluvaga praegu asub, paiknes 1992. aasta mais Vene väeosa. Meie baas asus siis Lüllemäel.

Vene linnak otsustati jõuga ära võtta, sest liikusid kuuldused, nagu oleksid Vene sõjaväelased hooned mingile aktsiaseltsile maha müünud. Kaks päeva ette hakkasime plaane tegema. Ajasime välja kaardid, hoidsime väeosal silma peal. Meil oli ka teada, kui palju siin Vene sõjaväelasi on.

Kell kolm oli äratus, kella viieks jõudsime kohale. Tulime kolme autoga, kokku oli meid ligi poolsada meest. Väravasse me muidugi ei sõitnud, autod jäid natuke kaugemale, liikusime väeosa poole kolmes suunas. Me ei jõudnud veel luku kallale asuda, kui tuli üks ohvitser ja koputas uksele. Talle avati, tema kannul marssisime meiegi sisse. Ohvitser ei sasanud aru, mis toimub, meie mundrid ei öelnud talle midagi. Andsime Vene sõduritele võimaluse helistada oma ülemusele ja teatasime, et selle väeosa hooneid ei õnnestu neil kellelegi teisele ära anda, nüüdsest kuuluvad need Eesti piirivalvele.

Väeosas oli siis veel kümmekond Vene sõdurit. Nad magasid rahulikult edasi, kuid ärgates oli nende hämmeldus suur. Kasarmu, kus nad elasid, nägi kohutav välja. Sõdurid käisid siin veel nädalapäevad magamas ja me andsime neile ka süüa, kuni nad lõpuks kadusid.

Ltn Vaino Kõva
Valga piirivalvepiirkonna staabiülem

Oktoober 1992

1992. aastal loodud Eesti piirivalve 70. aastapäeva tähistamiseks avati 27. oktoobril Maarjamäel ajaloomuuseumi filiaalis piirivalve tegemisi läbi aegade tutvustav näitus. Kaks päeva hiljem korraldati samas piirivalveteemaline seminar, millest võtsid osa ka välisriikide esindajad.

30. oktoobril toimus Toompeal paraad, kus Eesti Maavalitsuste Liit andis piirivalvuritele üle lipu, mis küll teataval määral erines sellest, mida kasutati 70 aastat tagasi. Kohal olid president ja peaminister. Paraadist võtsid osa Läti ja Leedu piirikaitsjad.

November 1992

1. novembril tähistati professionaalse Eesti piirivalve loomise 70. aastapäeva.

Piirivalve aastapäeva paraadil Tallina kesklinnas demonstreerisid piirivalvurid oma hobuseid. Soome piirivalve kinkis Eesti piirivalvele kolm laeva PVL-100, PVL-101 ja PVL-102.

1992. aasta lõpul sai Eesti piirivalve Saksamaalt kingituseks kaks lennukit L410 UPV, pilootide koolitus viidi läbi Rootsi rannavalve ja Soome piirivalve poolt.

Rahvusvahelisel koertenäitusel Helsingis osales 7000 koera paljudest Euroopa riikidest. Eesti piirivalve seitsmeliikmelisest koerte võistkonnast võitis esikoha Kaukaasia lambakoer Ševro, kes sai auhinnaks kümme kilogrammi koeratoitu. Põhjamaade parima koera Ševro treener oli piirivalves aega teeniv Tarmo Mändlo.

Fakte:

1992. aastal kontrolliti Eesti piiril 2,5 miljonit inimest, piirilt saadeti tagasi 22 473 inimest (puudusid vajalikud dokumendid). Piiril avastati 787 võltsitud passi, iga päev peeti kinni keskmiselt kolm võltsitud passi. Aasta kõpuks oli esindatud 70 riiki.”

(Järgneb)

LOE LISAKS

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (1. osa)

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (2. osa)