Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (5. osa)

Kauane Eesti diplomaat Toivo Tasa sirvib “Piirivalve päevikut 1990 – 2000”, et tuletada lugejale meelde, kuidas Eesti piirivalvet üles ehitati ja seejärel lammutama hakati.

Kõigepealt täiendus eelmise päevikuosa juurde, kus loeti üles toonased piirivalve regionaalse juhtimise keskused ja nende ülemad. Meie asjatundlik lugeja märkas, et niihästi päeviku algsel koostajal kui ka tänasel sirvijal oli loendist välja jäänud Valgamaa regionaalne juhtimiskeskus, mis tegelikkuses oli muidugi olemas. Tolle Eesti piiri jaoks strateegiliselt ja taktikaliselt väga olulise Valgamaa keskuse ülem oli Uno Kaskpeit.

Järgnevalt laseme kiirluubis silme eest läbi 1994. a. märgiliste sündmuste voo. Rahvusvahelises plaanis tõid aasta algusesse elevust ja pinget 12. -27. veebruarini Norras Lillehammeris toimunud XVII taliolümpiamängud. Teistmoodi pingetest rääkis tõik, et samal ajal tabati USA-s Kremli heaks luuranud agent Aldrich Ames. Märtsi alguses korraldas Iiri Vabariiklik Armee (IRA) miinipildujarünnaku Londoni Heathrow´ lennujaamale, teatades sama aastas augustis, et loobub edaspidi igasugusest relvastatud tegevusest. Aprillis vallandusid Ruandas aastaid väldanud tapatalgud hutude ja tutside vahel. Maikuus vannutati Lõuna-Aafrikas presidendiametisse Nelson Mandela. Samal kuul jõudis pärast 20 pagulusaastat tagasi Venemaale kirjanik Aleksandr Solženitsõn. 7. juulil külastas Riiat president Clinton. Septembris aitasid USA üksused Haiitil taas võimule seal 1991. a. riigipöördega kukutatud J.-B. Aristide´i valitsuse. Kas mäletame, et alles 13. novembril 1994 otsustasid rootslased referendumil, et nende kuningriik ühineb Euroopa Liiduga? Seevastu 28. novembril toimunud referendumil väljendasid Norra kodanikud soovi EL-ga mitte liituda. Aasta lõpule vajutas pahelise pitseri tõsiasi, et 11. detsembril tungisid Vene väed Tšetšeeniasse.

Eestis avati 1994. a. 30. jaanuaril pidulikult Paju lahingu mälestussammas. Sellest Vabadussõja märgilisest lahingust oli möödunud 75 a. 12 veebruaril vapustas meid aga Tallinnas Marja kaupluse inimohvritega varing. Riigikogu kiitis juunis heaks riigisaladuse seaduse. Päikselisel 31. augustil jõudsime viimaks niikaugele, et Maarjamäel Mikk Mikiveri poolt lavastatud tseremooniaga õnnestus lahkumisteele saata viimased Eestis asuvad Venemaa okupatsioonivägede üksused. See juhtus samal ajal, kui öeldi hüvasti Vene sõjaväeosadele Berliinis Treptow´ pargis, kus pisut ülemeelikusse tujju sattunud B. Jeltsin üritas dirigeerida sõjaväeorkestrit. Mitmed rahvusvahelised TV-jaamad näitasid neid ajaloolisi sündmusi Tallinnas ja Berliinis lausa kõrvuti videoklippides, mille sõnum oli: II maailmasõda on viimaks ka Eesti jaoks lõppenud. 26. septembril avaldas Riigikogu umbusaldust M. Laari valitsusele. Vaid paar päeva hiljem rabas mitte ainult Eestit tõeliselt suur katastroof: 28. septembril uppus Läänemerel reisiparvlaev Estonia, viies surma ametlikel andmetel 852 inimest. Selle rahuaegse meresõidu ühe suurema laevahuku põhjused ja võimalikud süüdlased ootavad ikka veel pädevat ning erapooletut väljaselgitamist. Hoolimata sellest, et märga hauda läks pea tuhat inimest, ei ole peetud vajalikuks algatada kriminaaluurimist, mis annaks selleks kutsutud ja seatud asutustele piisava tegutsemisõiguse. Ilmselt oleks näiteks Saksa õigusruumis olnud loomulik ja vältimatu algatada nii pöörase katastroofi puhul kriminaalmenetlus ning tõstatada vastav kahtlustus esialgu kasvõi gegen Unbekannt – tundmatu(te) isiku(te) vastu.1994. a. jõulukuu tõi meile selle aasta kurba loetellu ohvreid kahjuks veel juurde: Mäo maanteeristis leidis aset tulevahetus kurjategijate ja politsei vahel. Tööülesande täitmisel kaotas elu kaks Eesti politseiametnikku.

Vaevalt oleks keegi sel mitmete rõõmuhetkede, kuid veelgi rohkemate kaotuste aastal osanud ette arvata, milliseid pöörakuid hakatakse valitsuses välja töötama üheksa aastat hiljem piirivalve uuendatud arengukava jaoks, mis pidi valmima 2004. a. märtsiks. Aga sinnani kulus veel palju päevi ja öid täis tööd ja lootust.

Piirivalve päevik pajatab:

1994
“Kellelegi ei ole saladuseks, et Venemaal läks suur osa endisi väljaõppinud korrakaitsjaid nii miilitsast kui KGB-st allmaailma üle. Väga tugevalt avaldavad nad meie riigile survet just piiril. Selles mõttes on piir pideva võitluse tallermaa.” Tarmo Kõuts

Päevaraamat jätkab:

“1994. aasta alguseks läksid vaidlused Venemaaga piirilepingu üle naeruväärseks. Vaieldi küsimuse üle, kas kirjutada lepingusse, et piir taaskehtestatakse või hoopis rajatakse. Venemaa püüdis vältida kõike, mis võis vähegi viidata Tartu rahule.

Pärast juulilepete sõlmimis 1994 aasta suvel soikusid Eesti – Vene piirikõnelused hoopiski. Vastastikuste avaldustega kombati teise poole kavatsusi.

1994. aastani valvasid Eesti ida- ja lõunapiiri Eesti Vabariigi piirivalvurid, põhja- ning läänepiiri aga endise Nõukogude Liidu piirivalvurid.

Niikaua kuni piirivalveseaduse eelnõu oli lugemisel, tegutseti Eesti piirivalves majanduspiiri seaduse alusel. Piirivalve tegevust reguleeris ka tolliseadus, kriminaalkoodeks, kriminaalprotsessi koodeks, haldusseadustik ja mitmed valitsuse määrused.

Kuigi Eesti Vabariigi võimud käsitasid majanduspiiri eraldusjoonena, tegutsesid seal ometi piirivalve kontrollpunktid ning kontrolljoone loata ületamist käsitati riigipiiri rikkumisena.

Eesti piirivalve areng oli olnud stabiilne – ei olnud märgatavaid tagasilangusi, suuri skandaale ega massilisi vallandamisi.

1994. suveks oli loodud piirivalve põhistruktuur, määratletud enamik ülesannetest ja kasutusele võetud piiri valvamise põhimeetodid. Välja oli kujunenud esmane kordonite süsteem, loodud valvelaevade divisjon ja lennueskadrill, saadud esimesed laevad ja lennuvahendid ning loodud piirivalvesüsteem Peipsi järel ja Läänemere rannikul. Pidevalt täiendati koolitussüsteemi, avati Neeme piirivalvekoerte kool ja jätkati tihedat koostööd teiste riikide piirivalvega.

Piirivalve suuremateks struktuurimuutusteks oli regioonide arvu vähendamine, ümbernimetamine piirkondadeks ja nende piirilõikude fikseerimine. Tööd jätkasid: Ida-Viru (Riho Breivel), Peipsi (Endel Tirmaste, Mati Pokkinen), Kagu (Rein Orav, Imre Tiri), Valga (Uno Kaskpeit, Tõnu Reinup), Pärnu (Aivar Kits, Jaan Kapp, Alvar Vallau), Saaremaa (Mati Heinmets), Hiiumaa (Mart Savioja, Vernon Jõgi), Tallinna (Aivar Salekešin) ja Lääne-Viru piirkond (Fred Kaasik), Kadusid endised juhtimis-, insener-tehnilise ja teenistusliku ettevalmistuse keskused. tööd jätkasid: Piirivalvelaevade Üksikdivisjon (Ants Toomepuu), Riiklik Lennusalk, mis hijem ümbernimetatuna kandis nime Piirivalve Lennusalk (Arvo Palumõe, Allan Oksmann), Piirivalve Keskhooldebaas (Vello Tiido), Piirivalvekool (Arvo Reinsalu, Andrus Noorhani, Sven Anderson), Nara-Jõesuu piirivalve õppekeskus (Ado Laanekask, Aivar Salekešin, Toivo Sander, Urmas Nigul, Peep Jaagand) Neeme piirivalvekoerte kool (Vendo Mikiver, Tõnu Lauter).
Kordonite, piirikontrolli- ja piiripunktide süsteem oli enam-vähem paigas.

Peadirektor Tarmo Kõutsile hakkasid alluma kaks asetäitjat – staabiülem Aare Evisalu ja logistikaülem Henn Karits ning neile osakonnad.

Kõige raskemad piirkonnad olid nii poliitilistel põhjustel kui ka kõige suurema transpordivoolu, piiriäärse elanikkonna arvukuse ja koosseisu ning keeruliste geograafiliste valvetingimuste tõttu idapiiril. Kagupiirkonda läbisid põhilised maismaapiiri salakaubateed. Normaalset valvet ei suudetud tagada Peipsi järvel.

Piirivalvureid oli endisel vähe, vaevu suudeti katta kontrollpunktide vajadus, patrullteenistuse jaoks mehi peaaegu ei jätkunud. Inspektorite ja ajateenijate koormus idapiiril oli normaalse 180 tunni asemel 260-300 tundi kuus.

Vene piirivalvest maha jäänud 300 korterist sai Eesti piirivalve kolm. Raske oli leida madruseid valvelaevade divisjoni, sest laevafirmades olid palgad piirivalvest kuni kümme korda suuremad. Tinglikult valvas Eesti piiri mees binokli ja automaadiga.

Merepiiri kontrolliti põhiliselt Nõukogude ajast pärit radaritega. Vaid Tallinnasse saadi rootslastelt nõuetele vastav mõõteriist. Soomlastelt oli loota veel viit radarit.

Mõistet “salakaubandus” Eesti seadused ei tundnud. Kui mõnda kaupa või koormat püüti dokumentideta või valedokumentidega üle piiri vedada, nimetati tolliseaduses seda tollieeskirjade rikkumiseks. 1994. aasta nn moekaubaks oli suhkur ja viin.
Eesti piirivalvel puudusid detektorid, millega kontrollida radioaktiivseid aineid sisaldavaid kaubakoormaid ja kaalud, millega metallikoormate deklareeritud raskust kontrollida. Ikla oli esimene piiripunkt, kuu projekteeriti kaalu ehitamine.

Nafta- ja bensiiniveol oli veelgi raskem silma peal hoida. Piirivalve põrkus tolliseaduse vastu, mis reglementeeris, et kaubaga tegeleb ainult toll.
Vene sõjavägi tõi Eestisse kütust kaitseministeeriumi loal. Kümneid tonne kütust hajutati Eestis laiali ja teedele ilmusid sõjaväe tunnustega bensiiniveokid, mis siin-seal kütust müüsid. Hiljem said neist “Lukoili”, “Alexela” jt. statsionaarsed bensiinijaamad.

Salakaubanduse harrastajad ei ukerdanud piirivalveameti kagupiirkonna ülema Imre Tiri sõnul enam metsateedel, vaid olid oma kaubad mitmekordsete dokumentidega varustanud. Viimaste ehtsust või mitteehtsust oli tema jutu põhjal raske kindlaks teha, sest dokumentidel olid enamasti originaalpitsatid ja koormatel originaalplommid.

Kõige keerulisem olukord valitses Koidula piiripunktis, kus peeti kinni ka kõige rohkem tagaotsitavaid autosid. Arvuteid oli terve kagupiirkonna peale ainult üks, autode kindlakstegemiseks oleks vaja olnud vähemalt viis, igasse kontrollpunkti üks. Telefoniside olukord oli Võrumaal Tiri andmetel aga selline, et kui “tuul puhus põhjast, läks jutt lõunasse”. Piiriseaduse puudumine viis vahel juhtumiteni, kus Venemaa piirivalvur pidas kinni eestlasest patrulli või talumehe omal maal.

Piirivalvel ei olnud narkootikumide otsimiseks koera, sest väljaõpetatud koer maksis umbes 5000 dollarit, tema tööiga kestis seejuures vaid 6-7 aastast. Koerad olid piirivalvel otsimaks kaubakoorma sekka peidetud inimest.

Illegaalsete immigrantide suur huvi Eesti vastu näis olevat piirivalve staabiülema kapten Aare Evisalu jutu järgi vaibunud, Rootsi üritati tema sõnul põgeneda Läti kaudu. Rootsi politsei andmetel jõudis taolisi isikuid Eesti kaudu Rootsi üks-kaks inimest kuus. “Võrreldes 1993. aastaga, kui kurde leiti laevadest peaaegu iga nädal, on see muidugi oluliselt parem tulemus,” ütles Evisalu.

Piirivalve koostööd politseiga hindas staabiülem heaks, hea ja kasulik oli tema sõnade kohaselt koostöö kaitsepolitseiga organiseeritud illegaalse immigratsiooni tõkestamisel, samuti interpoliga. Koostöö politseiga oli piirivalve tegevuse üks põhieesmärke, selgitamaks immigrante illegaalselt riiki toimetanud isikuid. Tavaliselt saabusid peaorganisaatorid Evisalu sõnade kohaselt Eestisse teistest riikidest konkreetseid operatsioone läbi viima. 1994. aastal tehti kindlaks vähemalt neli sellist isikut. Tegemist oli Iraagi päritolu inimestega, kes saabusid Eestisse legaalsel teel.

Piiri valvamiseks ei piisa ainult passikontrollist ja piiril patrullimisest. Oluline oli info hankimine, vahetamine ja analüüsimine. Sellega tegeles piirivalveameti infoosakond.
Tagasihoidlikule riigieelarvele (120 miljonit krooni, millele lisandus kahe lisaeelarvega 30 miljonit krooni) vaatamata suurenes piirivalves elukutseliste piirivalvurite osakaal: professionaale oli rohkem kui kaks kolmandikku, ajateenijaid umbes 700.

See aeg sai mööda, kui piirile tulid vanad eestimeelsed mehed ainult selleks, et midagi ära teha. Peale kasvas noor põlvkond, kes oli saanud enam-vähem korraliku väljaõppe. Tallinna õppekeskuses hakati ette valmistama maruseid valvelaevadele ning Eesti merejõududele. Piirivalves oli 35 alust, suuremad neist koondatud piirivalvelaevade divisjoni, mida võis ohu korral kasutada ka juba teatud sõjalise jõuna.

Aprill 1994

Aprillis viibis Eestis Soome piirivalve ülem kindralleitnant Matti Autio, Soome piirivalve ülema ja Eesti Piirivalveameti peadirektori kohtumisel 8.-9. aprillil lepiti kokku Soome piirivalve koolitusabi jätkumine Eesti piirivalvele.

Mai 1994

Mais andis Nissani autosid müüv firma AS Fakto piirivalveametile üle kaheksa esimest Nissan-Patrol tüüpi maastikuautot neist poolest sajast, mis piirivalve osta kavatses.

Juuni 1994

29 – 30. juunil korraldati esimesed piirivalve meistrivõistlused orienteerumises Harju maakonnas Tugamannis, kus osalesid kaitsejõud, politsei, Kaitseliit ja külalised Soomest. Järgmistel aastatel lisandusid külalised Lätist ja Venemaalt.
Piirivales nii vajalikku orienteerumisoskust õpetas piirivalve kartograaf Tõnu Raid, kes on ise orienteerumisspordis saavutanud kõrgeid tulemusi ning teinud edukat treeneritööd-

Juuli 1994

30 juulil võeti vastu riigipiiri seadus ja piirivalveseadus.

Piirivalve juhtkond viibis kursustel Soome piirivalve staabis.
Eesti Piirivalveameti staabiülem major Aare Evisalu kohtus Helsingis oma Soome kolleegi kindralmajor Hannu Ahoneniga. Kotkas toimus Eesti, Soome ja Venemaa piirivalve esindajate töökohtumine. Käsitleti olukorda Soome lahe piirkonnas ja sellega piirnevatel rannikualadel, päästetööde ja side korraldamist osapoolte vahel. Moodustati ühised töörühmad (passikontroll ja merevalve).

Eestis alustati piirivalvelaevade ehitusega. Tallinna Meretehases pandi esimesele valvelaevale kiil. 100tonnise veeväljasurvega 36meetri pikkune alus pidi valmima järgmisel aastal.

Peadirektor Tarmo Kõutsi eestvedamisel algatati piirivalveametis pereprogramm, mille sissejuhatuseks korraldati augustis Pärnumaal looduslikult kaunis Pärlselja puhkelaagris esimesed piirivalvurite perepäevad. Perepäevade korraldamise põhiraskus oli Pärnu piirivalvepiirkonnal. Kohale saabus ligi 250 osavõtjat üle Eesti.
Hiljem nimetati perepäevad ümber suvemängudeks.

August 1994

Augusti lõpus sõlmis Eesti valitsus kolm valitsuste vahelist kokkulepet, mis võimaldasid koostöös Läti ja Leeduga lihtsustada piiriületamise korda Balti riikide vahel ja muuta piirivalve tööd kolme riigi piiril kaasaegselt tulemuslikumaks.

31. augustil olid Nõukogude Liidu relvajõud Eestist lahkunud.

September 1994

1. septembril moodustati Eesti Vabariigi määrusega lennueskadrilli baasil Eesti Riiklik Lennusalk, oktoobris aga helikopterite eskadrill. Samal aastal algas lennukaptenite koolitusprogramm välislendudeks, mis viidi lõpule 1997. aastal. Tellimuslendude käigus külastas lennuk Soomet, Rootsit, Taanit, Tsehhit, Sloveeniat, Valgevenet ja Ukrainat. Alates 1994. aastast osales lennukite eskadrill keskkonnakaitse programmis Helicom.

16. ja 17. septembril käis piirivalve orkester kontsertturneel Rootsis, kus esines kahel kontserdil kuulsas Globeni hallis festivalil Swedish Army Tattoo. Müügile jõudis piirivalveorkestri ja tehnikaülikooli meeskoori kassett “Ühel häälel, Ühel meelel” teine osa koos CD-plaadiga kahe kasseti parematest lugudest.

17. ja 18. septembril said Neemes teoks esimesed piirivalve autojuhtide kutsemeisterlikkuse võistlused, mille algatajaks oli tänane manalamees, väsimatu autojuhtimise õpetaja William Uustani.

Septembris saavutas piirivalveameti logistikajaoskonna ülem Henn Karits Austraalias veteranide meistrivõistlustel võrkpallis Eesti-Soome segavõistkonnaga I koha ning rannavõrkpallis samuti I koha.

30. septembril avati Narvas esimene Eesti omal jõul ehitatud piiripunkt, mis ei jäänud millegi poolest alla mõnele samalaadsele mujal maailmas.

Oktoober 1994

28. – 30. oktoobril toimusid esimesed piirivalve aastapäeva karikavõistlused laskmises, millest võtsid osa Eesti kaitsestruktuuride võistkonnad. Võistkondlikult võitis piirivalve karika kahel aastal – 1995 ja 1997.

26. oktoobril jõudsid Kopli sadamasse kaheksa piirivalvekaatrit, mille kinkis Eestile Soome piirivalve. Neist seitse läks merepiirile, kaheksas Peipsi järvele.

November 1994

1. novembril tähistas Eesti piirivalve 72. sünnipäeva piduliku rivistuse, tseremooniate, autasustamiste ja vastuvõttudega. Aurelvad said ohvitseride kogu esimees Johan Saar, siseminister Heiki Arike, kaitsejõudude ülem Aleksander Einseln ja piirivalve taaslooja, Tallinna korrakaitsekomisjoni esimees Andrus Öövel.

29. novembril kirjutasid Eesti Piirivalveameti peadirektor Tarmo Kõuts, Soome Piirivalveameti ülem Matti Autio ja Venemaa Föderaalse Piirivalveteenistuse ülemjuhataja Andrei Nikolajev Helsingis alla mitmele kahe- ja kolmepoolsele koostööprotokollile. Kolme naaberriigi piirivalvejuhid leppisid kokku koostöss Soome lahel piiride valvamisega seotus. Ühistegevus hõlmas lahte koos rannikualade ja sadamatega. Selle üks eesmärke oli edendada ebaseadusliku tegevuse tõkestamist ja sujuvat riigipiiri ületamist.
Eesti ja Soome esipiirivalvurid kirjutasid alla kahe ameti koostööprotokollile. Lepiti kokku info ja kogemuste vahetamises, ekspertide kohtumistes illegaalse immigratsiooni, dokumentide võltsimise, piirivalvamise meetodite ja valvetehnikaga seotud küsimustes. Samuti tehti koostööd kuritegevuse vastu võitlemisel ja merel inimelude päästmisel.

Helsingis allkirjastati ka kolm Eesti ja Vene piirivalve vahelist protokolli. Koostööprotokoll käsitles merealade kontrolli, päästeoperatsioonide läbiviimist merel, ebaseadusliku migratsiooni ja organiseeritud kuritegevuse tõkestamist ning ühist tegevust relvade, narkootikumide ja muu salakaubaveo tõkestamiseks.

Protokoll informatsiooni vahendamisest käsitles piiride julgeoleku ja ühiste ürituste efektiivsuse tagamist.
Eesti ja Venemaa piirivalve vahelise operatiiv-jälitustegevuse alase koostöö protokolliga määrati kindlaks koostöö alused ja subjektid nende ühistegevuses piiri- ja piiriületuspunktide režiimi rikkumist väljaselgitamiseks ja ennetamiseks ühisanalüüsi ja info vahetuse teel.

Detsember 1994

17. detsembril andis Norra kaitseminister Jorgen Kosmo Tallinna piirivalvesadamas Eesti Piirivalveametile üle piirivalvelaeva Torm, millest sai suurim Eesti kaitsejõudude käsutuses olev alus.
Laeva iseloomustab hea manööverdamisvõime ja merekindlus. Laev on teraskerega ja sõidab normaalkäigul 30 meremiili tunnis. Laeval on üks kergekahur ja paar kuulipildujat. Piirivalve kasutab Tormi territoriaalmere ja majandusvööndi kontrollimisel.

Jõululaupäeval tabati Saaremaal laevaga madalikule jooksnud 149 kurdi ja afgaani rahvusest põgenikku. Merehädast päästetud toimetati Torgu koolimajja ja sealt edasi Iklasse Läti piirile ja anti lätlastele üle.

Kurdide kurvad jõulud

See juhtus 1994. aasta jõululaupäeval Saaremaa läänerannikul, Sõrve poolsaare tipus, otse Irbeni väina kaldal. Varahommikul Sääre kordonis vahetuse üle võtnud ajateenija Madis Ligi märkas kahe tunni pärast vaatlustornist merd silmitsedes läbi hõrenema hakkava udu mitte kaugel sääre tipust madalikule jooksnud laeva. Tegemist oli, nagu hiljem selgus, Läti tuukripaadiga Katran, millel oli 149 kurdi ja afgaani rahvusest illegaalset rändurit. Väikeselt valgelt laevalt oli kaldale sumbanud mees, kes teavitas majakavahti merehädalistest. Juba eelmisel õhtul oli Sääre majakaülema abikaasa Silvi Sepp märganud veidi pärast kella üheksat köögiaknast laevalt tulistatud punast raketti, millele peagi järgnes valge rakett. Endise majakatöötajana kleepis Silvi Sepp köögiakna klaasile plastriba, et näha, kas laeva mastituli liigub. Et tuli aeglaselt liikus, siis ei teavitanud naine ka kedagi oma tähelepanekust. On ju igal laeval raadiosaatja, millega võib vajadusel abi kutsuda.
Läti laeval aga raadiosaatja ei töötanud. Lisaks tõmmunahalistele põgenikele oli pardal vaid üks meremees, seegi isehakanu, ja nimelt lätlasest ajateenija Aivar Svarnieks kes pealegi oli rängalt purjus. Mis ime siis, et laev, mis nii põgenikud Lätist Rootsi pidi toimetama, õhtupimeduses hoopis madalikule jooksis. Reisi Rootsi oli laev alustanud juba eelmise päeva varahommikul ühest Riia-lähedasest sadamast, aga sattunud tugeva edelatuulega hoopiski Sõrve randa Saaremaal. Nagu hiljem selgus, oli laeval 73 meest, 31 naist ja 45 last. Teiste seas leiti laevalt ka üks Turkmeenia kodanik, 24-aastane Aleksandr Barinov. Reisi eest oli iga täiskasvanu maksnud 2500 dollarit. Laeval polnud ei lippu, kompassi ega kaarti, raadiojaam oli rikkis ja laeva nimi poordis oli üle värvitud. Laev oli jõudnud peaaegu randa. Paatidega olnud nii madalas vees midagi peale hakata ja nii sõideti merehädalisi päästma traktori käru ja veoautoga. Päästetud toimetati Torgu koolimajja, kus nad said süüa ja sooja. Jõulude esimesel pühal aga toimetati laeval olnud illegaalid Iklas Läti piirile ja anti kümme minutit enne südaööd lätlastele üle, misjärel ka piirivalvurid võisid asuda jõulupühasid pidama.
Ajakiri “Politsei”, 1995

Fakte:

– Piirivalves teenis ja töötas 2 276 inimest, neist 133 ohvitseri, 319 allohvitseri, 588 kutselist piirivalvurit ning 675 ajateenijat, lisaks teenistujaid ja töölisi. Naispiirivalvureid oli nende hulgas 177. Keskmine piirivalvuri palk oli 1 159 krooni, lisaks võimalus süüa ühiskatlast või saada selle asemel toiduraha. 23 Riigikaitse akadeemia lõpetanud ohvitseri suunati piirivalveteenistusse; Remniku õppekeskuses andsid ametivande 200 noormeest ja läksid täiendama piirivalvurite ridu põhiliselt Narva ja kagupiirkonnas; Narva-Jõesuu õppekeskuses lõpetas 230 noorsõdurit, lennu koosseisus valmistati ette 30 piirivalve autojuhti; Tallinna Piirivalvekooli lõpetasid 35 passikontrolöri ja 23 merepiirivalvurit.

– Statistika põhjal oli piirivalve töö paranenud, täheldada võis ka piirivalve autoriteedi suurenemist. Piirivalvel oli 11 radarit, millega kontrolliti Eesti territoriaalvett.

– Piirivalveametil oli 92 arvutit, mille andmepank tegi varastatud autode avastamise lihtsamaks. Igal nädalal peeti piiril kinni 2-3 varastatud autot.

– Kinnipeetud esemetest ja kaubasaadetistest oli esikohal alkohol. Piiri ületamisel kontrolliti 9 349 419 isikut, neist 47% Eesti – Vene piiri tähtsamates kontrollpunktides Narvas ja Koidulas. 27% piiriületajatest saabus Tallinna reisisadama ja 22% Eesti-Läti piiri kaudu. Piirilt saadeti tagasi 16 395 inimest. Kinni peeti 5 131 ebaseaduslikku piiriületajat. 1994. aastal peeti piiril kinni 1 644 võltsitud passi.”

Nii möödus 1994. aasta.

Vaadates tänasesse, tuleb võtta arvesse, et ööl vastu 2021. aasta 13. jaanuari teatas peaminister Jüri Ratas enda ja seega EKRE, Isamaa ning Keskerakonna koalitsioonivalitsuse tagasiastumisest. Nõnda sai seks korraks läbi siseministeeriumi juhtimine EKRE ministrite Mart Helme ja seejärel Alar Lanemani poolt. Valve- ja kaitsesuutliku (ette valmistatud igakülgseks koostööks Kaitseväega), omaette selge käsuliini, erialase väljaõppe ning reservidega Eesti sõjaväestatud piirivalve – nii, nagu see tänagi on meie naabritel Lätil, Leedul ja Soomel – taastamiseks astuti nende juhtimisel olulisi samme. Mõndagi ootas veel elluviimist.

Paraku uue siseministri ja kaitseministri senised ütlused ei sisenda piirivalve kui omaette täisväärtusliku organisatsiooni kiire taastamise osas erilist optimismi. Kas nad usuvad, et selge iseseisva käsuliinita saab piirivalves arendada selgepiirilist vastutust? Teades, et teisel pool piirijoont ei seisa meie vastas, teadagi militsionäärid ega politseinikud, vaid läbimõeldult struktureeritud, s.t. omaette selge käsuliini ja vastutusega sõjaväestatud piirivalveorganisatsioon. On välistatud, et seda spetsiifilist sise- ja väliskaitselist jõudu kamandaksid ning arendaksid kuitahes kõrges auastmes piirkondlikud või pealinlikud politseiülemad.

(Järgneb)

LOE LISAKS

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (4. osa)

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (3. osa)

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (2. osa)

Toivo Tasa: Millest vestab täna “Piirivalve päevik 1990 – 2000”? (1. osa)