20.12.2020
(:) kivisildnik
Grupp vastutustundetuid kodanikke üritas Riigikogus läbi suruda kommunistlikku tsensuuri eelnõu, mida nad nimetavad alatult ja eksitavalt vihakõne kriminaliseerimiseks. Ükskõik kuidas nimetada sõnavabaduse piiramist, see on põhiseaduse vastane tegevus, inimõiguste rikkumine ja demokraatia aluste õõnestamine.
Eesti Vabariigi põhiseaduses on öeldust, et tsensuuri ei ole, see tähendab ainult seda, et tsensuuri ei ole ja jutul lõpp. Pealegi kehtib meil sõnavabadus. Ometi leidus riigikogus 39 põhiseadusele sülitavat võllarooga, kes seda inimvaenulikku eelnõu toetas. On selge, et iga rahva hulgas on kahtlaseid ja kriminaalse meelsusega tüüp, aga et nii paljud neist on valitud parlamenti, see paneb juukseid kitkuma.
Aga jah, eks valija ole oma keha peremees ja ta võib oma hääleaparaadi tulise rauaga välja põletada, kui tahab. Paljudele ju abordist ei piisa, midagi jääb veel kuskile kripeldama. Kuigi paar mõistlikku ajakirjaniku nagu Mikk Salu ja Priit Pullerits on probleemi tõsidust mõistnud, siis ajakirjanike hall mass vaikib, nagu poleks mitte midagi juhtunud.
See selleks, ajakirjanike hulgas on vähemalt kaks vastutustundliku ja selgepilgulist kodanikku, ehkki lehti, raadiojaamu ja portaale on meil lugematu arv. Kultuuriinimeste üksmeelne vaikimine on aga eriti tülgastav. See hipide, feministide ja narkomaanide seltskond, kes mandunud kultuurilehe Sirp kontori saneerimise katsele reageeris lõustade kollektiivse kinniteipimisega, vaikib nüüd nagu haud.
Kirjanikel võiksid olla sarnased probleemid ajakirjanikega, ikkagi mingi kirjalik eneseväljendus, ehkki eidelikum ja segasem, aga ei poolt sõnagi. Kirjanike pupill ei reageeri valgusele isegi siis, kui lasermõõk silma torgatakse. Ometi kunagi võideldi nagu hundid eelmainitud Sirbi ülevõtmist koordineerinud Kenderi õiguse eest kirjutada lastepornograafia-alaseid teoseid.
Eelnevast võime järeldada ainult seda, et kunstnikud ja kirjanikud on veel totramad ja kasutumad kui ajakirjanikud ning nad on globaalsele kommunismi üritusele jäägitult ustavad. Kirjanikel ja kunstlikel pole absoluutselt südametunnistust ega iseseisvat mõtlemist. Nad ainult vaaruvad kaasa sooroslike kampaaniatega, nagu kari ajusurnud zombisid.
Kirjanik, kes ei näe sõnavabaduse jalge alla tallamises probleemi, on ohtlik iseendale ja ühiskonnale. Taoliste nälkjate teoseid ei julge ma kellelgi soovitada, loetagu klassikat, klassikat ja veel kord klassikat. Mida on ausal inimesel moraalselt lömastunud ja vaimse selgroota närukaeltega tegemist.
Ma olen uhke ajakirjanduse üle, kus on vähemalt kaks mõistlikku inimest, kirjanikud on seevastu täielikult tädistunud ja loomastunud. Lambakari. See on fakt. Kui meil kehtiks vihakõneseadus, siis oleksin ma juba selle loo paari esimese lõigu eest vangis või iga lõigu eest eraldi kohtu alla antud – keegi ju kindlasti solvuks. Kui niisama ei solvu, siis talle makstakse ja solvub200.
Üldse on kogu see vihakõne teemaline sonimine absurdne. Kui mõni haige inimene minu rõõmuga kirjutatud loo peale solvub ja kaebama läheb, kuidas puutun siia mina või mis sellel on pistmist vihaga? Tegu on kellegi emotsionaalse, psühholoogilise või psühhiaatrilise probleemiga. Haigeid inimesi ei tohiks poliitilistel eesmärkidel ära kasutada, see on ebaeetiline.
Mõistagi on kommunistireodel tsensuuri vaja, nad pole kunagi ega kusagil saanud hakkama ilma tapatalgute, vangilaagrite ja tsensuurita. Ja nad pole ka mitte kunagi ega mitte kusagil saanud hakkama isegi siis, kui tapatalgud, vangilaagrid ja tsensuur on katnud kogu maa lämmatava ämblikuvõrguga. Seda on proovitud, see on alati häbi ja miljonite ohvritega nurjunud.
Mõistagi haarad sa tsensuurimalaka järele, kui su jutt on jabur ja ebaloogiline ning sa ei suuda vastase argumentidele midagi vastu väita, sest su maailmavaade on väärastunud, su argumendid on paremal juhul demagoogilised ja sa ise oled otse öeldes juhm. Ega sellises masendavas vasakolukorras ei olegi midagi muud teha. Enne tsensuur, siis Gulag – selline on kommunistlik arengutee alati olnud.
Mitte mingi argument ei ole ka see, et Euroopa isandad käsivad vihakõne kriminaliseerida ja kui me seda ei tee, siis nad ei anna meile enam almuseid ja teevad trahvi ja häbi-häbi ka veel. Kas pannakse Euroopa nurka seisma ka? Või tuleb seal Euroopa nurgas herneste peal põlvitada? Palun need asjaolud vastutavatel ametnikel kohe välja selgitada.
Kui Euroopa hirmuvalitsejad kavatsevad meile tropi suhu panna, siis on tegu mingi kahtlase sadomaso-klubiga, mis on muidugi tõenäoline, arvestades mõne meie reformierakondliku dilpomaadi perversseid orgiaharrastusi. Minule suupunn ei sobi ja ma soovitan Euroopa eliidil kuidagi isekeskis seksuaalse rahulduseni jõuda – meie põhiseadus ei kohusta mind teie väärastunud kihu rahuldama, lugupeetavad.
Igasugused katsed ehitada üles inimõigusteta ühiskonda on jälgid ja ma mõistan need otsustavalt hukka. Oluline on lõpetuseks märkida, et kui meil tegutsev nn inimõiguste keskus ei näe sõnavabaduse piiramises probleemi või koguni aitab selle põhilise inimõiguse hävitamisele kaasa, siis peaksid keskusega tegelema põhiseaduslikku korra kaitset tagavad struktuurid.
Tsensuuri on vaja kaabakatele, kes ei oska või ei taha inimese moodi asju ajada ning vastavad vabale sõnale poliitilise vägivallaga. Maha inimsuse vastast ideoloogiat mahitavad lurjused, maha tsensuur ja maha sensuuri toetavad poliitilised, majanduslikud ja meelelahutuslikud türannid.
Maha euroopa sadistid ja kohalikud masohhistid!
(:) kivisildnik
18.12.2020
Pärnus, eesti kirjakeele ja teatri sünnilinnas
LOE LISAKS
Reformierakond esitas Riigikogule rahva suukorvistamise seaduse eelnõu
Varro Vooglaid nimetab “vihakõne” kriminaliseerimist rünnakuks sõnavabaduse vastu
Lauri Vahtre ja Priit Pullerits: miks meedia vaikib, kui tehti katse sõnavabadust piirata?
Mart Helme vihakõne seaduse eelnõust: ma peaks tundma end ohustatud liigi esindajana