Eesti Riigikogu saal on pärast taasiseseisvumist näinud mitmepalgelist poliitilist kultuuri. 1992-1995 Riigikogus tegutsenud kuningriiklased oli erakond, kes läks ajalukku ennekõike poliitilise show tegemisega.
Meenutagem, et 1992. aasta 16. novembri hommikul taheti esmakordselt Riigikogu töönädala eel pidada äsjatäiendatud kodukorra seaduses ettenähtud avapalvust, korraldasid kuningriiklased eesotsas maamarssal Kalle Kulbokiga parlamendisaalis happeningi: trummile tagudes kutsuti kokku Taara kummardajaid, suures tuhatoosis süüdati lõke.
Sama aasta 22. detsembril tõi Kulbok Riigikogu saali Eesti Loodusmuuseumist pärit nugise topise. Seepeale tuli Kulboki juurde vihane Riigikogu esimees Ülo Nugis, kes lubas maamarssalile “kõigi nähes naha peale anda”.
Ent kuningriiklased ei langenud kunagi nii madalale, et oleks toonud Riigikogu saali tänavademokraatia vahendid. Riigikogus on kehtinud tava, et plakateid ja loosungeid parlamendi saali ei tooda, vaid peetakse – vähemasti ideaalis – argumenteeritud debatti.
Seda tava murdis kevadel juba opositsiooni president Kaljulaid, kes ilmus valitsuse ametisse kinnitamisele Riigikogus pusaga, millel kiri „Sõna on vaba“.
Tänasel pensionireformi vastuvõtmisel Riigikogus aga tarisid sotsid ja puurotid (heal oraval mitu nime!) suurde saali oma laudadele loosungid „Lõpetage Eesti lõhkumine“. Peale selle, et loosung sisaldab valeväidet – mingit lõhkumist ei toimu, vastupidi, reform annab inimestele otsustusvabadust juurde! – on see esimene kord üle ligi 90 aasta, kus poliitilise debati asemel demonstreeritakse Riigikogus poliitilist loosungit.
Eelmine kord lehvitati parlamendisaalis loosungiga 1940. aasta kommunistliku juunipöörde järel. Niinimetatud Riigivolikogu esimesel istungijärgul 1940. aasta juulis veeti parlamendisaali koos Marxi, Lenini ja Stalini piltidega ka loosung „Eesti sammub ühes sotsialistlike riikide liiduga“.
Dokumentaalfilmis „Rahva tahe“ (1940) näeme muu hulgas vastseid rahvasaadikuid Toompea saalis, deklaratsioonide vastuvõtmist Eesti astumisest Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liitu ja maa kuulutamisest kogu rahva omanduseks. Ekraanil on Johannes Vares-Barbarus, Karl Säre, Johannes Lauristin, Neeme Ruus, Nigol Andresen, Arnold Veimer, Aleksander Jõeäär ning paljud teised kommunistlikud tegelased ja töölisliikumise aktivistid.
Okupantide ja nende käsilaste töövõtete kasutamine Riigikogus 2020. aastal võib olla ootamatu, ent on siiski igati loogiline. Tänased Euroopa sotsiaaldemokraadid pole sisuliselt muud kui veidi salongikõlblikumad kommunistid.
Reformierakonnas levib aga endiselt Eesti Kommunistliku Partei vaim – nende jaoks on poliitikategemise peamine eesmärk suruda parlamendis läbi seadusi, mis kaitsevad kitsa kildkonna majandushuve. Pensionireformi vastu sõdimisega kaitstakse eelkõige oma leivaisade – pankurite ja fondihaldurite – sissetulekuid ja eesmärke.
Kui leida kogu loos midagi positiivset, siis on tänuväärne, et sotside ja oravate tegelik pale ilmutab end järjest enamatele inimestele. Tänuväärne on ka see, et nimetatud poliitilised liikumised on tegevvõimult eemal. Opositsioonis võivad nad küll laamendada nagu punaokupandid 1940. aastal, aga vähemasti ei saa nad riigile kahju teha.
UU
LOE KA:
VIDEO Opositsiooni madal käitumine sarnaneb bolševistlike punamadruste tänavakultuurile
EKRE fraktsiooni esimees Siim Pohlak: Eesti rahva enamuse tahte elluviimise takistamine ei tee opositsioonile au