Saksamaa on loonud olukorra, kus võimalus ühiskonna vastuolusid demokraatlikult lahendada kuivab kokku

Paljusid jahmatas sel nädalal uudis “riigipöördekatsest” Saksamaal. Samas, sealt tuli ka uudis, et eritrealasest migrant väljus pagulaskeskusest, pussitas kahte koolitüdrukut, kellest üks suri haiglas, ja läks majja tagasi. See on multikultuurne ja “salliv” Saksamaa.

Imelikum võiks mõistusega inimesele olla see, et Saksamaa ja Rootsi on vähemalt pool sajandit loonud “sallivat” ühiskonda, aga viimane neist on nüüd Euroopas esikohal kuritegevuse poolest (valdavalt sisserändetaustaga) ning teisest on saanud terrorismiriik, kus päästikule ja sütikule vajutavad “parem-, vasak- ja islamiäärmuslased” ning viimaste uudiste järgi kardab riik ka ökoterrorismi ehk kliimavõitlejate terroriakte “pahade” objektide vastu.

Loogiline oleks, et 50 aasta jooksul loodud sallivühiskonnas täielik ühtekuuluvus ja harmoonia, aga ei, sallivriikides lähevad asjad päev-päevalt üha hullemaks, nii et vaenukõnekruvisid peab veelgi koomale tõmmatama ja “bürgereid” trellide taha saatma. Kas on mõtet liberaalsega demokraatiaga “sallivuse” poole liikuda, kui see tähendab üha tigedamaid võitlusi?

Liberaalne Lääne-Euroopa üritab tõestada, nagu oleks vastuolude puhul tegu lihtsalt kurjusega inimeste südametes. Ei, tegu on valesti läinud ühiskondlike protsessidega. Rootsi lõi heaoluühiskonna ja otsustas siis oma rahuldatuses hakata aitama hädasolijaid, kogudes nad oma külje alla. Aga nagu ikka sel puhul, tormasid enne hädalisi (või koos nendega) kohale arvukad muidusööjad, kes sõid heaolu ära ja võtsid ühiskonna üle.

Sakslastega juhtus aga nii, et Hitler sooritas rahva vaikival või mittevaikival heakskiidul koletuid roimasid, ühte rahvast taheti lausa terves koosseisus maha tappa ning kui see kõik siiski kaotusega lõppes, trambiti sakslased rahvusena maadligi ehk pandi nad kõik hitlerlike kuritegude eest vastutama, Suur osa neist häbeneb minevikku (milles nende osa pole grammigi) ka täna ning salgab iseenda nii maha, kuis veel saab.

Seda tehakse juba täiesti riiklikul tasemel: praegune punaroheline koalitsioon deklareerib avalikult, et Saksamaa on migrantide riik, seal on asutud riigisüsteemi täitma sisserändajatega ning üha uued rändlejad lubatakse sisse tulla a la “Wir haben Platz!”. Sisuliselt luuakse sakslaste riigi asemele Ameerika stiilis migrandiriiki ja loomulikult kohtab see vastupanu neilt, kes pole nõus rahvuslikult olematusesse hääbuma.

Nende vastu aga on Saksa riigil võimas kaigas: Hitleri aeg ehk “neonatsism” ja “paremäärmuslus”, mille alla pannakse kõik, mis riigivõimule ei meeldi, ja kuna ühiskond on endiselt lojaalses enesesalgamises, lüüakse risti igaüks, kellele on kaikaga osutatud.

Nii oli Chemnitzis, kus rahvas läks tänavatele pärast seda, kui migrandid olid tapnud kohaliku sakslase, kuid meedia rääkis rahutustest, nagu oleks sinna kokku sõitnud “paremäärmuslased” üle riigi, et migrante peksta. Kohalikud olid hämmingus: kus need peksjad on, meie oleme tänavatel, rahumeelsed protestijad! Muidugi oli ka ekstremiste kohal, aga meeleavaldused olid siiski kohalike korraldatud, protestiks veriste sündmuste vastu linnas.

Nii taob Saksa riik praegu maha kogu opositsiooni, kes võiks riigi poolt võetud arengusuunda muuta. Pealtnäha on riik demokraatlik, aga tegelikult maksab juba ammu “üks tõde”, mis on ohtlikult lähedal mõistele “Üks riik, üks rahvas, üks juht”.

Paraku on Saksa ühiskonnas tekkinud suur grupp sakslasi, kes ei taha selliseid arenguid, ja just nende vastu on suunatud riigi repressiooniaparaat. Ei pea olema politoloog, et teada: kui riigis summutatakse avalik dialoog selle üle, kas arengutee on õige, siis minnakse tänavatele: kui ka tänavatel saavad arvamusavaldajad kumminuia ja koerahambaid tunda, minnakse mingil ajal tänavatele relvadega. Saksamaal vist ollakse sinnamaale jõudmas.

Mitmed uudised on juba rääkinud “paremäärmuslaste” rakukestest relvajõududes, eriüksustes, politseis ja mujal jõustruktuurides, rääkimata “bürgerite” toetusest ühiskondlikes struktuurides. Kõrvalolija ei tea Saksamaa tegelikke arenguid, aga järsku ongi seal tekkinud mitte ekstremism, vaid vastupanuliikumine? Sest kui riigi arenguteeks on määratud migrandiriik ja sellele vastu olla ei lubata, siis mis variante peale hääletu alistumise või avaliku vastuhaku veel on?

Saksamaa ei ole ju enam normaalne riik, sest kui need “bürger-riigipöörajad” välja arvata, siis tegutsevad riigis nii islamistid, vasakäärmuslased kui ka kliimaterroristid – Junge Freiheiti andmetel on selle aasta esimesel kuuel kuul alustatud 226 kohtulikust uurimisest suunatud 131 islamistide vastu, 68 välismaiste äärmuslaste vastu ja vaid kuus paremäärmuslaste vastu.

See riik lahendabki juba vastuolusid relvadega (nüüd ka riigivõim) ning selle aluseks on massisisseränne. Saksa linnade tänavatel kaklevad omavahel kurdid ja türklased, kristlikud armeenlased ja moslemid, Türgi Erdogani ja Güleni pooldajad ja nii edasi. Sisserändajad on toonud oma vastuolud sellesse riiki ja kaasa aidanud vägivallakultuurile. Ka Prantsusmaal on hoiatatud, et suurte islamikogukondade separatismi tõttu (president Macroni enese hoiatav määratlus) relvastuvad lisaks islamistidele ja prantslastele ka juudid (kes pagevad riigist) – kõik valmistuvad suureks sõjaks.

Lääne-Euroopas on asjad kõvasti käest läinud ja viltu lastud. Kui ikka riiki muudetakse radikaalselt, siis pole põhjust loota, et see juhtub vastuoludeta ja vägivallata, eriti kui ühiskonnas on lõpetatud diskussioon erinevate võimaluste üle. “Näljamängude” ühiskonda luues tuleb arvestada alapealkirjaga “Lahvatab leek”.

Praegune “riigipöördekatse” tundub siiski olevat ülevõimendatud ja on vaid üks katse vaigistada üha suuremaks muutuvat rahulolematust.

Uued Uudised

Loe ka Mis peitub Saksamaa „riigipöördekatse“ taga? ja Paul Puustusmaa: meediavale algab valest määratlemisest